kodulehekulghead officeotsikontaktin English
  Vesi

 

Õppevahendid:

Artiklid:

Bülletäänid:

 

 
 
Veepoliitika raamdirektiivi rakendamine Eestis
Rene Reisner, Keskkonnaministeeriumi veeosakond

Veealased õigusaktid veepoliitika raamdirektiivi rakendamiseks
Veepoliitika raamdirektiiv on Eestis õigusaktidesse transponeeritud eelkõige Eesti veeseaduse alusel. Veeseadust, mis kehtib alates 1994. aastast muudeti oluliselt 2000. aasta lõpus ning muudatused arvestades veepoliitika raamdirektiivi nõudeid jõustusid 2001. aasta aprillis. Muudatustega viidi veeseadusesse sisse vesikondade ja alamvesikondade mõiste, vee kaitseks ja kasutamiseks vajalike meetmete planeerimine, veekaitse alaste eesmärkide määramine ning veemajanduskavade koostamise ja rakendamise korraldamiskohustus. Veeseaduse alusel on Vabariigi Valitsuse määruse alusel määratud Eestis kolm vesikonda – Ida-Eesti vesikond, Lääne-Eesti vesikond ning Koiva vesikond. Lisaks on sama määruse alusel moodustatud Eestis ka 8 alamvesikonda, mis moodustavad väiksemaid veemajandusüksusi vesikondade sees. Veepoliitika raamdirektiivi põhieesmärgid kõikide vete hea seisundi osas on määratud veeseadusest tulenevalt keskkonnaministri määrustega, mille kohaselt on kehtestatud pinnaveekogude tüübid ning tüüpidele vastavad seisundi kirjeldused. Samuti on keskkonnaministri määrusega kehtestatud põhjaveekogumite seisundi kirjeldused. Lisaks veeseadusele tuleb arvestada veemajanduskavade koostamisel ka teisi asjakohaseid õigusakte, mis on seotud vee kaitse ja kasutamise korraldamisega. Joogivee kvaliteeti reguleerivad õigusaktid on kehtestatud lähtuvalt veeseadusest sotsiaalministri määrustena, reguleerides joogivee kvaliteeti, joogiveekvaliteedi vastavuse kontrollimist ning meetmete rakendamist joogivee kvaliteedi tagamiseks. Punktreostusallikatest lähtuva reostuskoormuse piiramiseks ning vähendamiseks tuleb arvestada keskkonnaministri määrust veekogusse või pinnasesse juhitavale heitveele kehtestatud nõuete kohta. Hajureostusallikatest lähtuva reostuskoormuse piiramiseks arvestatakse põhinõudeid, mis on määratud veeseaduses lubatud lämmastiku ning fosfori koguste kasutamise kohta põllumajanduses, põhinõudeid ja piiranguid põllumajanduslikule tegevusele nitraaditundlikul alal ning üldisi nõudeid veekogu valgala kaitseks, mistahes reostus eest. Keskkonnaministril on õigus vajadusel kehtestada kõikide potentsiaalselt ohtlike reostusallika kohta kaitsenõuded, et vähendada neist tekkivat ohtu. Sellest lähtuvalt on täiendavaid kaitsenõudeid kehtestatud kanalisatsiooniehitistele, naftasaaduste hoidmisehitistele, sõnnikuhoidlatele, jms. Vee kasutamise ja kaitse reguleerimise aluseks on vee kasutamist ja kaitset oluliselt mõjutavate tegevuste loastamine. Veeluba antakse välja kas keskkonnaministeeriumi või maakonna keskkonnateenistuse poolt selliste tegevuste teostamiseks, mis võivad mõjutada või ohustada veekogu seisundit. Loastamisest lähtuvalt rakendatakse ka tasu kogumist veekasutuse eest. Veekasutuse tasumäärad kehtestatakse Vabariigi Valitsuse poolt korraga viieaastase perioodi jaoks. Tasude määramisel lähtutakse olemasoleva veeressursi piisavusest, kvaliteedist ning pikaajalistest muutustest veemajanduses nii vee kasutuse osas kui ka veekvaliteedi muutuste osas. Valgalapõhise veemajanduse puhul on oluline tähelepanu pöörata ka paljude teistele õigusaktidele, kuivõrd veepoliitika raamdirektiivi üheks eesmärgiks on ka integreerituse suurendamine veemajanduse ning sellega seotud valdkondade vahel. Seetõttu tuleb eelkõige selgitada, mis moodi on seotud teised samalaadsed planeerimistegevused riigis ning kuidas on nendega seotud veemajanduskavade koostamine. Kehtiva veeseaduse kohaselt tuleb Eestis nii detail- kui üldplaneeringute puhul arvestada veemajanduskavadega. Samuti tuleb veemajanduskavas toodut arvestada kohalike omavalitsuste ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamise kavade koostamisel. Kuigi põllumajandus on üks olulisemaid veemajandusega seotud valdkondi, on käesoleval hetkel see veemajanduskavade koostamisega vähe koordineeritud. Vaatamata sellele on saavutatud koostöö veemajanduse ja põllumajanduse valdkonna arendamiseks riikliku tasandite strateegiates ja arengukavades, mis on eelkõige olulised nii veemajanduse kui ka põllumajanduse finantseerimise seisukohast (eelkõige siis Riiklik Arengukava ja Maaelu Arengukava).

Vesikondade kirjeldamine
Vesikondade kirjeldamisel Eesti on lähtutud veepoliitika raamdirektiivi artiklis 5 toodud põhinõuetest ning 2002. aastal koostatud veemajanduskavade koostamise juhendist. Vesikondade kirjelduste koostamisel lähtuti eelkõige alamvesikondade veemajanduskavades kogutud informatsioonist. Alamvesikondade kirjeldustest lähtuvalt koostati vesikondade kirjeldused iga vesikonna kohta. Veepoliitika raamdirektiivi artikli 5 nõudeid arvestades on Eesti pinnaveed jaotatud 22 tüüpi, sealhulgas 8 jõetüüpi, 8 järvetüüpi ning 6 rannikuvee tüüpi. Kõik pinnaveed on määratud veekogudeks ning kokku on looduslikke veekogusid 817, sh Ida-Eesti vesikonnas 235 veekogu, Lääne-Eesti vesikonnas 527 veekogu ning Koiva vesikonnas 55 veekogu. Kõige rohkem veekogusid on määratud jõgedel, kokku 728 veekogu. Järvedest on veekogudena määratud 73. Veekogude määramisel lähtuti veekogude miinimumsuurusest, mille kohaselt arvestati veekogude määramisel kõiki neid jõgesid, mille valgala on suurem kui 10 km2 ning kõiki neid järvi, mille pindala on suurem kui 0,5 km2. Kõik väiksemad veekogud loetakse üldjuhul suurima lähima määratud veekogu juurde kuuluvaks. Põhjaveekogumeid on määratud kokku 15 ning neist tervikuna Ida-Eesti vesikonnas on 4 põhjaveekogumit ja Lääne-Eesti vesikonnas tervikuna ainult 1 põhjaveekogum. Ülejäänud 10 põhjaveekogumit on jaotunud kas Ida-Eesti ja Lääne-Eesti vesikonna või Ida-Eesti ja Koiva vesikonna vahel. Põhjaveekogumite haldamiseks on määratud kõik põhjaveekogumid ainult ühe kindla vesikonna juurde kuuluvaks.

Vesikondade kirjeldamiseks hinnati keskkonda ohustavaid survetegureid kas vähe tähtsaks, tähtsaks või väga tahtsaks. Survetegureid hinnati veekeskkonna jaoks viies erinevas survetegurite grupis – (1) punktreostusallikad, (2) hajureostusallikad, (3) veevõtt, (4) vee vooluhulkade reguleerimine ja morfoloogilised muutused, (5) muud survetegurid. Väga tähtsateks loeti need survetegurid, mille puhul nende mõju oli seostatav konkreetse reostusega keskkonnas. Tähtsateks loeti need survetegurid, mille puhul on olemas konkreetne seos surveteguri ning mõju vahel, kuid mille mõju on piiratud surveteguri jaoks väljaantud keskkonnaloaga ning mille tõttu hoitakse ära oluline reostus. Vähe tähtsateks loeti need survetegurid, mille puhul on olemas potentsiaalne oht reostus tekkimiseks. Vesikondade lõikes määratud survetegurite tähtsus erineb tulenevalt vesikondade uuritusest ning andmete kättesaadavusest. Seetõttu on näiteks Ida-Eesti vesikonnas paljud survetegurid väga konkreetselt seostatavad mõjude ja esinevate reostusjuhtumitega, mistõttu väga tähtsate survetegurite osakaal kõikide survetegurite gruppide osas on suurem kui Lääne-Eesti vesikonnas. Nii on näiteks Ida-Eesti vesikonnas väga tähtsateks surveteguriteks punktreostusallikad 14% pinnaveekogude jaoks ning hajureostusallikad 37% pinnaveekogude jaoks. Lääne-Eesti vesikonnas on punktreostusallikad väga tähtsaks surveteguriks 5% pinnaveekogude jaoks ning hajureostusallikad 1% pinnaveekogude jaoks.

Survetegurite tähtsust arvestades on määratud kõik veekogud kas ohustatud, ohustamata või täiendavat uurimist vajavate veekogudena. Ohustatud veekogud on need veekogud, mille puhul tänase saadaoleva informatsiooni põhjal võib järeldada, et aastaks 2015 ei pruugi need veekogud head seisundit saavutada. Ohustamata veekogud on need veekogud, mille puhul ei ole hea seisundi saavutamine aastaks 2015 kaheldav, st hea seisund saavutatakse. Täiendavat uurimist vajavad veekogud on need veekogud, mille puhul on vaja koguda täiendavat informatsiooni selleks, et otsustada, kas hea seisund aastaks 2015 saavutatakse või mitte. Kõikidel juhtudel on hea seisundi saavutamine kohustuslik, erinevus ohustatusest tuleneb ainult sellest, millist tähelepanu nendele veekogudele järgnevatel aastatel pööratakse. Üsna selge on see, et rohkem tähelepanu tuleb järgnevatel aastatel pöörata eelkõige nendele veekogudele, mis täna on määratud kui ohustatud ning leida neile sellised majanduslikult tõhusad ning tehniliselt teostatavad meetme, et hea seisund aastaks 2015 ikkagi saavutataks. Samuti on oluline tegeleda järgnevatel aastatel ka täiendavat uurimist vajavate veekogudega selgitamaks, kas ja millised meetmed on vajalikud selleks, et ka nende puhul hea seisund aastaks 2015 oleks saavutatud. Suhteliselt vähem tähelepanu nõuavad aga need veekogud, mis tänase informatsiooni puhul saavutavad ilma suuremate pingutusteta hea seisundi, mistõttu on nende puhul oluline jälgida nende seisundi muutust järgnevatel aastatel ning tagada, et uued algatatavad tegevused ei seaks nende veekogude seisundit ohtu. Kokku on Eesti määratud ohustatud veekogudena 169 veekogu, sh Lääne-Eesti vesikonnas 107, Ida-Eesti vesikonnas 59 ning Koiva vesikonnas 3 veekogu.

Lisaks ohustatud veekogude määramisele on määratud ka nende veekogude arv, mille eesmärkide ehk hea seisundi saavutamist ohustavad teatud reostusallikad. Näiteks ohustab olulistest punktreostusallikatest lähtuv reostus Lääne-Eesti vesikonnas 72 veekogu, Ida-Eesti vesikonnas 35 veekogu ning Koiva vesikonnas mitte ühtegi veekogu. Olulistest hajureostusallikatest lähtuv reostus ohustab Lääne-Eesti vesikonnas 48 veekogu ning Ida-Eesti vesikonnas 29 veekogu. Oluline vee vooluhulkade reguleerimine ning morfoloogilised kõrvalekalded ohustava Lääne-Eesti vesikonnas 19 veekogu, Ida –Eesti vesikonnas 7 veekogu ning Koiva vesikonnas 3 veekogu. Põhjaveekogumite puhul on hinnangute kohaselt võimalik kõikide põhjaveekogumite (välja arvatud ühe) jaoks aastaks 2015 saavutada hea seisund.

Vesikondade kirjeldamise raames koostatud majanduslikud hinnangud katavad majanduslikult oluliste veekasutajate hindamist, veeteenuste kulude katmise hindamist ning muutuste prognoosimist veemajanduses kuni aastani 2015. Majanduslikult olulisteks veekasutajateks on Eestis eelkõige toiduainetööstus, kaevandused ning elektrienergia tootmine ja jaotus. Veeteenuste kulude katmise puhul on arvestatud kulude katmise tase kolme kasutusvaldkonna lõikes – eramajapidamised, tööstus ning põllumajandus. Kulude katmise arvutusteks kasutatud metoodikast lähtuvalt on arvutuslik kulude katmise osakaal eramajapidamistes 68%, st et eramajapidamised suudavad Eestis katta hinnanguliselt 68% veeteenuste tarbimisega seotud kuludest. Ülejäänud osa kaetakse riigi poolt.

Avalikkuse kaasamine
Avalikkuse kaasamine lähtub eelkõige veepoliitika raamdirektiivi põhinõuetest, kuid ka veeseaduses määratud kohustustest veemajanduskavade koostamiseks. Erinevalt direktiivist, pöörab veeseadus avalikkuse kaasamisele veemajanduskavade koostamiseks mõnevõrra rohkem tähelepanu. Nimelt on veeseaduse alusel kohustuslik korraldada veemajanduskavade koostamise protsessi vältel regulaarselt avalikkusele suunatud üritusi teavitamiseks ning informatsiooni vahetamiseks. Lisaks sellele on veeseaduse alusel tehtud kohustuslikuks kõikide alamvesikonna veemajanduskavade kooskõlastamine maavalitsuste, kohalike omavalitsuste ning asjakohaste ministeeriumitega. See kohustus võimaldab efektiivselt kaasata eelkõige kohalikke omavalitsusi, kuna veemajanduskava sisaldab kohalike omavalitsuste jaoks vajalikke plaane ja tegevusi veemajanduse arendamiseks ning kohaliku elu edendamiseks. Eestis rakendatav alamvesikonna ja vesikonna tasandi planeerimine on ellu kutsutud eelkõige eesmärgiga tagada üksikisikute huvide parem kaitse ning piirkondlike erinevuste detailsem arvestamine. Üks hea võimalus selleks on just tegevuste kavandamine alamvesikonna tasandil. Kuigi veeseadusest tulenevalt on nii alamvesikondade kui ka vesikondade veemajanduskavade valmimise tähtajaks 2008 on siiski alamvesikonna veemajanduskavade suhtes kehtestatud teine tähtaeg. Enamik veemajanduskavu alamvesikondade jaoks on 2005. aasta lõpuks lõpule viidud ning plaanis kinnitada keskkonnaministri poolt 2006. aastal. Alamvesikondade veemajanduskavad ei järgi üksikasjalikult veepoliitika raamdirektiivis toodud nõudeid ning veemajanduskava koostamise protsessi direktiivi järgi, kuid võimaldab arvesse võtta hulgaliselt informatsiooni ning kaasata inimesi selleks, et vesikondade veemajanduskavad saaksid adekvaatsema väljundi. Seega on pärast alamvesikondade veemajanduskavad kinnitamist 2006. aastal kavas nende ülevaatamine ja täiendamine, samuti vastavusse viimine veepoliitika raamdirektiivis esitatud kõikide nõuetega nii, et 2008. aastaks oleks võimalik nende põhjal kokku panna veemajanduskavad kolme vesikonna kohta.

Avalikkuse kaasamiseks on seni veemajanduskavade koostamise protsessis kasutatud erinevaid meetodeid. Nende tõhusust ei ole eraldi analüüsitud, kuid valdavaks jääb kõikide alamvesikondade puhul üksikisikute kaasamine. Kõige tõhusamalt on suudetud kaasata asjakohaseid asutusi ja institutsioone, kelle pädevust ning tööalaseid tegevusi veemajanduskava koostamine puudutab. Samuti on olnud edukas kaasamine neist valdkondadest, mille finantseerimine või riigipoolne toetamine sõltub veemajanduskavas ettenähtud või kavandatud nõuete täitmisest, näiteks põllumajandustootjad.

Veepoliitika raamdirektiivi rakendamise finantseerimine
Veepoliitika raamdirektiivi rakendamist finantseeritakse Eestis riigieelarvest ettenähtud vahenditest. Täiendavate uuringute tegemiseks ning üksikasjalike probleemide väljaselgitamiseks on veemajanduskavade koostajatel võimalusel esitada taotlus täiendava finantseerimise saamiseks Keskkonnainvesteeringute Keskusest. Mõnede alamvesikonna veemajanduskavade koostamisel on kasutatud ka EL fondidest saadaolevaid vahendeid. Nii on näiteks Viru ja Peipsi alamvesikondade veemajanduskavade koostamist finantseeritud EL LIFE Environment fondi rahadest, Harju alamvesikonna veemajanduskava koostamist EL ühtekuuluvusfondi rahadest. Matsalu alamvesikonna veemajanduskava koostamist on teostanud Taani keskkonnaagentuur, Pärnu alamvesikonna veemajanduskava aga Hollandi MATRA fond.

Pädevad asutused
Vastavalt veepoliitika raamdirektiivi artiklile 3.8 on pädevaks asutuseks Eestis kõigi 3 vesikonna jaoks Keskkonnaministeerium. Keskkonnaministeerium vastutab kõikide vesikondade veemajanduskavade koostamise ja rakendamise eest ning tagab veepoliitika raamdirektiivis nõutud aruannete esitamise Euroopa Komisjonile. Keskkonnaministeerium jaotab riigiisiseselt töö maakondlike keskkonnateenistuste ja Keskkonnaministeeriumi Info- ja Tehnokeskuse vahel. Keskkonnaministeerium kui pädev asutus teeb koostööd teiste, keskkonnainformatsiooni omavate asutustega ning garanteerb vajalike kohustuste täitmise.

tagasi algusesse

Veepoliitika raamdirektiivi elluviimist toetav õiguslik taust

EL veepoliitika elluviimisel lähtub Eesti õigusaktidest, millega on üle võetud kõik EL veealastes direktiivides kehtestatud nõuded. Veealased õigusaktid lähtuvad Eesti põhiseadusest, mille kohaselt on igal inimesel õigus puhtale keskkonnale. Veeõiguseks on kogum vee kaitset ja kasutamist korraldavaid õigusnorme.

1994. aastal vastuvõetud veeseaduse ülesandeks on sise- ja piiriveekogude ning põhjavee puhtuse ja veekogudes ökoloogilise tasakaalu tagamine, vee kasutamise ja kaitse ning maaomanike ja veekasutajate vaheliste suhete reguleerimine. Vee kaitse osas laienevad seaduse sätted ka majandusvööndile.

Veeseadus reguleerib vee kasutamise korraldamist, vee kasutamist avaliku kasutamisena ning erikasutusena, tasu vee kasutamise eest, veevarude hindamist ning veeuuringuid, vee kasutamist joogiveena ning tootmises, vee kasutamist heitvee suublana, vee-energia saamiseks, vee tõkestamist ning paisutamist, veeliiklust, veekaitselisi põhikohustusi ja põhiõigusi veekasutajatele, valgala kaitse põhikohustusi, veevarude arvestust ning veeseiret.

Veeseaduse alusel toimub ka vee kaitse ja kasutamise kavandamine ning selleks vajalike meetmete ja abinõude planeerimine vesikonna või alamvesikonna veemajanduskavas. Vabariigi Valitsuse määrusega on määratud vesikonnad ja alamvesikonnad. Eestis on kolm valgalapõhist vesikonda – Ida-Eesti, Lääne-Eesti ja Koiva – ning kaheksa alamvesikonda – Viru, Peipsi, Võrtsjärve, Pandivere põhjavee, Pärnu, Matsalu, Läänesaarte ja Harju.

Veemajanduskavad koostatakse Eesti kolmele vesikonnale ja kaheksale alamvesikonnale. Rahvusvahelist koostööd vesikondade majandamiseks tuleb teha Venemaa ja Lätiga. Merekaitse korraldamisel tehakse koostööd kõikide Läänemere riikidega Läänemere merekeskkonna kaitse konventsioonist lähtuvalt.

Veemajanduskavade koostamise korraldamise eest vastutab Keskkonnaministeerium, alamvesikondade tasemel Keskkonnaministeeriumi alluvusse kuuluvad alamvesikonna veemajanduskava koostamist koordineerivad keskkonnateenistused. Kõik veemajanduskavad, nii alamvesikondade kui vesikondade veemajanduskavad peavad valmis olema hiljemalt 2008. aastaks.

Lisaks veeseadusele on teiseks oluliseks veemajandus reguleerivaks õigusaktiks ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni (ÜVK) seadus. Seaduse ülesandeks on ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni teenuste korraldamine, sätestades kohustused kohalikele omavalitsustele, vee-ettevõtetele, majapidamistele ning ettevõtetele. ÜVK seadusest lähtuvalt tuleb igal kohalikul omavalitsusel koostada oma kohaliku omavalitsuse ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni arendamise kava, mille eesmärgiks peab olema elanikele kvaliteetse joogiveevarutuste tagamine ning puhastamist vajava reovee kokku kogumine kohaliku omavalitsuse territooriumil määratud reoveekogumisaladelt.

Veeseaduse alusel on Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud veekogusse või pinnasesse juhitava heitvee kohta esitatavad nõuded, vooluveekogu tõkestamise nõuded, põhjaveeuuringute litsentsi väljaandmise kord, vee erikasutuse tasumäärad, avalikult kasutatavate veekogude nimekiri jm.

Keskkonnaministri määrused on antud väetamise ja reoveesette kasutamise piiramise, Tallinna linna pinnaveesüsteemi olmeveehaardesse kuuluvate veekogude, laborites tehtavate veeuuringute, põhjaveevaru hindamise, veehaarde sanitaarkaitseala moodustamise ja projekteerimise, vee erikasutuslubade andmise ja tühistamise, maaparandussüsteemide ehitamisel ja ekspluateerimisel veekaitsenõuete kehtestamise jms kohta.

2005. aastal alustati muudatuste ettevalmistamist kehtiva veeseaduse täiendamiseks. Muudatuste eesmärgiks on eelkõige seaduse tõhusa rakendamise tagamine, mistõttu muudetakse ning täpsustatakse seaduses oluliselt veekasutamisega seotud tegevusi ning veekasutamise ja kaitse planeerimisega seotud tegevuste korraldamist.

tagasi algusesse

Veepoliitika raamdirektiivi elluviimist toetavaid õigusakte

Eesti Keskkonnastrateegia + 2010 (RT I, 10.11.2005, 58, 462)
Keskkond, tervis ja elu kvaliteet on üks keskkonnastrateegia prioriteetseid, Euroopa Liidu keskkonnaalaste prioriteetidega kooskõlas olevaid valdkondi. Muu hulgas on strateegias seatud ülesanneteks

  • Veekeskkonna hea seisundi saavutamine ja säilitamine
  • Veekogude hea seisundi saavutamine ja selle säilitamine
  • Põhjavee hea seisundi säilitamine
  • Rannikumere hea seisundi saavutamine ja säilitamine
    •

    Kõikidele loetletud ülesannetele on seatud eesmärgid ning nende eesmärkide saavutamiseks kavandatud konkreetsed ülesanded.

    Veeseadus (RT1 I 1996, 40, 655)
    Veeseadus sätestab peamised vee kaitse ja kasutamisega seotud terminid, reguleerib vee kasutamist ja kaitset, maaomanike ja veekasutajate vahelisi suhteid, sätestab veekogude ja põhjavee omandiküsimused, vee kasutamise (avalik ja erikasutus), vee erikasutusõiguse (vee erikasutusluba), kallasradadega seonduva, tasu vee ja veekogu kasutamise eest (tasuline on ainult teatud liiki vee erikasutus), veeuuringute teostamise korra ja põhjaveevarude kinnitamise, vee kasutamise olmes ja tootmises, veekogu ja pinnase kasutamise heitveesuublana, veeenergia saamise ja vooluvee tõkestamise, veeliikluse, veekasutaja õigused ja kohustused, veekogu ja põhjavee kaitsmise reostamise, risustamise ja liigvähendamise eest, veehaarde sanitaarkaitseala, määrab veekaitsevööndid, veevarude arvestuse, veeseire ja veemajanduskavade koostamise korralduse, vastustuse ja järelevalve veeseaduse rikkumise eest.

    Veeseaduse alusel toimub vee kaitse ja kasutamise kavandamine ning selleks vajalike meetmete ja abinõude planeerimine vesikonna või alamvesikonna veemajanduskavas.

    Planeerimisseadus (RT I 2002,99,579)
    Seadus reguleerib riigi, kohalike omavalitsuste ja teiste isikute vahelisi suhteid planeeringute koostamisel. Eesmärgiks on tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ning ehitamiseks. Käesoleva seaduse tähenduses on ruumiline planeerimine demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.

    Seadus kehtestab planeeringunõuded, sh detailplaneeringuga kehtestatavad keskkonnakaitse abinõud, tehnovõrkude rajatiste paigutuse, muud seadustest tulenevad kinnisomandi kitsendused jms.

    Looduskaitseseadus (RT I 2004,38,258)
    Seadus defineerib mõisted ”rand” ja ”kallas” ja sätestab, et ”rand või kallas, mida kaitstakse käesoleva seadusega, ei ole kaitstav loodusobjekt käesoleva seaduse tähenduses”. Ranna või kalda kaitse eesmärgiks on rannal või kaldal asuvate looduskoosluste säilitamine, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Seadus määrab ranna ja kalda kasutamise kitsendused, ranna ja kalda piiranguvööndi, ranna ja kalda ehituskeeluvööndi, ranna ja kalda kasutamise supelrannana ning koelmuala kaitse. Seadusega on ette nähtud ranna ja kalda ehituskeeluvööndi suurendamise ja vähendamise ning uue tiheasustusala moodustamise ja olemasoleva laiendamise kord.

    Ranna või kalda veekaitsevööndi ulatus ja kitsendused on sätestatud veeseaduses.

    Rahvatervise seadus (RT I 1995,57,978)
    Seaduse eesmärk on inimese tervise kaitsmine, haiguste ennetamine ja tervise edendamine, mis saavutatakse riigi, omavalitsuse, avalik- ja eraõigusliku juriidilise isiku ning füüsilise isiku kohustustega ning riiklike ja omavalitsuslike abinõude süsteemiga.

    Seadus defineerib elukeskkonna mõiste ning elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõuded, millest ühena tuuakse esile tervisele ohutu joogi- ja suplusvee tagamine. Vastavad tervisekaitsenõuded on kehtestatud valitsuse määrusega. Sotsiaalministeerium korraldab keskkonnast tingitud terviseohtude seire. Elukeskkonna objektide terviseohutust hindavad Tervisekaitseinspektsioon ja tema kohalike asutuste järelevalveametnikud.

    Tervisekaitse, haiguste ennetamise ja tervise edendamise põhiülesandeks on ka avalikkuse teavitamine elukeskkonna seisundi halvenemisest või halvenemise ohust.

    Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus (RT I 1993,37,558)
    Seadus annab kohaliku omavalitsuse vastutusse veevarustuse ja kanalisatsiooni korraldamise. Kohalikud omavalitsused osalevad veemajanduse planeerimisel kavandatavate tegevuste suunamise ja vee avaliku kasutuse tegevuslubade väljastamise kaudu.

    Ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus (RT I 1999,25,363)
    Seadus reguleerib kinnistute ühisveevärgist veega varustamise ning ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise ja puhastamise korraldamist ning sätestab riigi, kohaliku omavalitsuse, vee-ettevõtja ja kliendi vastavad õigused ja kohustused. Seaduse sätteid kohaldatakse hoonestusõiguse alusel kasutatava maa ja ehitise kui vallasasja juurde kuuluva maa suhtes kinnistuga võrdsetel alustel. Seaduse sätteid ei kohaldata ainult tootmise vajaduseks ettenähtud ühisveevärgile ja -kanalisatsioonile.

    Vastavalt seadusele koostatakse kohaliku omavalitsuse korraldusel ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendamise kava, mille alusel rajatakse ühisveevärk ja –kanalisatsioon.

    Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni arendamise kava peab olema kooskõlas alamvesikonna veemajanduskavaga.

    Maaparandusseadus (RT I 2003,15,84)
    Seadus sätestab nõuded maaparandussüsteemi projekteerimisele ja ehitamisele ning maaparandushoiule, mittetulundusühinguna tegutseva maaparandusühistu asutamise ja ühistu tegevuse erisused ning seaduse täitmise üle teostatava riikliku järelevalve korra ja vastutuse käesoleva seaduse rikkumise eest.

    Vastavalt seadusele koostatakse maaparandushoiutööde sihipäraseks korraldamiseks alamvesikonna maaparandushoiukava, mis on kooskõlas veeseaduse alusel koostatava vastava veemajanduskava põhimõtetega. Maaparandushoiukavas kavandatakse ühiseesvoolul ja ühiseesvoolu kaitselõigul rakendatavad abinõud, mis tagavad maaparandussüsteemi maa-ala sihtotstarbelise kasutamise võimalikkuse, seaduses esitatud maaparandussüsteemile esitatud nõuete täitmise, ühiseesvoolul maakasutusest tingitud võimaliku põhjavee- ja pinnaveereostuse piiramise.

    Maaparandushoiukava koostamist korraldab ja selle täitmist kontrollib Põllumajandusministeerium maaparandusbüroode kaudu. Enne maaparandushoiukava avalikustamist kooskõlastatakse see alamvesikonna territooriumil asuva maavalitsuse, maakonna keskkonnateenistuse ja kohaliku omavalitsusega.

    Saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seadus (RT I 2001,85,512)
    Seadus määratleb keskkonnaohuga tegevuse ja sätestab sellest tegevusest tuleneva saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise alused, et ära hoida inimtegevusest tulenevat kahjulikku mõju keskkonnale või seda vähendada.

    Seaduses defineeritakse saastuse ja heite ning heite piirväärtuse mõisted. Sätestatakse kohaliku omavalitsuse kohustused kompleksloa taotlemise menetluses.

    Keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (RT I 24.03.2005,15,87) 
    Seadus sätestab planeeringute elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise juhud ja läbiviimise korra.

    Läänemere piirkonna merekeskkonna kaitse konventsioon (RT II 1995, 11/12,57)
    Konventsioonis on määratletud Eesti veekaitseõigusele olulisi mõisteid nagu reostus, reostus maal pärinevatest allikatest, õli, kahjulik aine, ohtlik aine, reostusjuhtum jm. Esitatakse Läänemere kaitse põhiprintsiibid ja osaliste kohustused. Peamised printsiibid on ettevaatus, parima keskkonnapraktika ja parima võimaliku tehnoloogia kasutamine, põhimõte “saastaja maksab” jne. Lisaks on konventsioonis esitatud kohustused ja õigusnormid kahjulike ainete leviku tõkestamiseks ning maal ja merel paiknevate reostusallikate suhtes rakendatavad meetmed. Helsingi Komisjon (HELCOM) on välja töötanud soovitused kõikvõimalike reostusallikate mõju vahendamiseks või reostuse vältimiseks.

    tagasi algusesse

     
      kodulehekulghead officeotsikontakttagasi algusesse