EESTI KESKKONNA TERAVAMATEST PROBLEEMIDEST
 
 

Eesti on väike riik: Kuigi meie minevik võib olla kirjum kui mõnegi teise oma, on see meie minevik. Minevikust võib tihtipeale õppida. Kui vaatame, kuidas iseseisvus 1991. aastal taastus, jääb tahtmatult mulje, et olemegi osanud õppida. Meie oma riik sai taasolema, ilma ühegi ohvrita.

Me tahame (vähemalt 50% ulatuses), kuuluda Euroopa Liitu. Hilisminevikuga võrreldes on see mingis mõttes teine maailm - reeglite poolest. Selliste reeglite poolest, mis räägivad inimeste heaolust ja kaitstusest, ka iseenda eest. Mingis mõttes on see tagasipöördumine. Kas tagasipöördumine saab olla probleemivaba? Vaevalt. Vähemasti sellises pika "mäluga" valdkonnas nagu keskkond. Kindlasti mitte.

Millised on siis meie tänased probleemid, mis segavad meid tollesse teise maailma tagasi pöördumast - maailma, mille reeglid loodushoiu osas ei tohiks ju olla loodusrahvale vastuvõetamatud.

Esiteks - täna tihti isegi mitte 100%-liselt teadaolev jääkreostus. Mälestus ja lõiv sellest ajast kui looduselt ainult võeti ja usuti, et seda saab teha karistamatult. Veel tänagi on mõnel pool kaevud tuleohtlikud... Seni kuni need mälestused kaovad, läheb veel kaua aega. Ja tööd. Väga paljude inimeste tööd.

Teiseks - mitte kõik ei saa täna juua puhast vett. Osaliselt on selle süü seesama jääkreostus, aga joogivee võib inimestelt võtta ka aktiivne majandustegevus, olgu siis kaevanduste rajamisel või turbasoode kasutuselevõtul.

Kolmandaks - väljakujunemata traditsioonid prügimajanduses. Liiga tavaline on meile aastakümneid olnud see, et nii paberid kui päevavalguslambid leiavad oma koha prügikonteineris. Ja hea veel kui seal, mitte metsa all. Meie tänaseks kahest (ja arv suureneb) tõepoolest korralikust prügilast - Väätsast ja Vaivara ohtlike jäätmete lõppladustuspaigast ei saa olema mingit kasu, kui hoiakud ei muutu.

Viimaseks - kõige selle keskel me tegelikult ei mäletagi, kui rikkad me tegelikult oleme. Loodusväärtuste väljaselgitamine-kirjapanemine võtab oma aja. Hädavajaliku selleks, et ise oma rikkust tunnetada saaksime. Järjest suurenevate pesitsus- ja läbirändelindude arv näitab, et nemad juba tunnetavadki.

Kõik see nõuab aega, paljude inimeste tööd ja loomulikult raha - miljardeid kroone. On öeldud, et kõik, mida raha eest võib saada, on odav. Jääb loota, et lisaks uutele loodusparkidele, puhastusseadmetele, veehaaretele, saame me kaasa uuesti keskkonnatundlikumaks muutuva mõtlemise. Kui nii läheb, oleme tänaseid probleeme lahendades tõepoolest midagi väärtuslikku võitnud.

Kristel Meier, nõunik

Keskonnaministeerium

[Tagasi algusesse]
 

ORGANISATSIOONID ARVAVAD

Viimastel aastatel on Eesti valitsusväliste organisatsioonide arv tublisti tõusnud ja nende tegevus elavnenud. Tihti arvatakse, et VVOde osaks on eelkõige liikmete vaba aja sisustamine, kuid aina sagedamini võtavad organisatsioonid sõna riigi oluliste probleemide arutamisel. Sama kehtib ka keskkonnaorganisatsioonide kohta: Eesti organisatsioonid on looduskeskkonna säilitamise ja parandamise nimel mitmeidki asju üles võtnud, teenides õilsa eesmärgi huvides pahatihti “tumerohelisi” tiitleid.

Markantne näide on möödunud aastal puhkenud vaidlus Saaremaa süvasadama rajamise asjus. Seni avalikustamata investori survel forseeriti ehituse alustamist ülemaailmselt tunnustatud kaitseala vahetusse naabrusse, kus ehitustegevus ja hilisem laevaliiklus häirinuks nii tavalisi kui haruldasi linnuliike. Ornitoloogiaühingu ja Eestimaa Looduse Fondi protest äratas laialdase diskussiooni. Tänaseks on Keskkonnaministeerium Mereinstituudiga sõlminud lepingu täiendavate uuringute tegemiseks, et leida süvasadama parim võimalik asukoht Saaremaal.

Eestimaa Looduse Fond on üles võtnud eesti metsade majandamise probleemid mitmest aspektist. ELF juhib tähelepanu eelkõige kasuahnusest tingitud ebamajanduslikkusele ja hoolimatusele selles valdkonnas ning seadusandluse suutmatusele probleeme lahendada. Probleemidest suurimaks võib pidada kontrollimatuid raieid. Nimetatud mõiste alla kuuluvad ühelt poolt nii metsavargused kui maksupettused, teiselt poolt aga nii objektiivsete andmete puudumisest kui seaduslike normatiivide ebatõhususest tingitud liiga suured raiemahud. Samuti on tõsiste probleemidena päevakorras omavahel otseselt seotud vähene metsauuendustööde maht ja ulatuslikud raied selleks sobimatul kevadsuvisel perioodil. VVOd soovitavad keelustada metsaraie 1. aprillist kuni 31. juulini. Aastane raiemaht on viimase seitsme aasta jooksul peaaegu kolmekordselt tõusnud, ulatudes üle 7 miljoni tihumeetri. Kuna aastane raiemaht on senini olnud otseses seoses metsade omandisse saamisega,võib prognoosida, et seoses maareformi edenemisega aastased raiemahud suurenevad veelgi. Viimased inventuurid näitavad, et majandatavates erametsades on 20% metsadest juba lagedaks raiutud. Eesti metsamajandusest on kadunud nõue, et taastuvaid loodusressursse ei tohi kasutada rohkem, kui need samaväärselt taastuvad ning peamise tegevusena on keskendutud kiirele puidu saamisele.

Kokkuvõtteks – VVOd ootavad riigilt resoluutsemat sekkumist metsanduse valdkonnas, eriti aga erametsade majandamise osas, sest kui praegusi probleeme ei lahendata, on tulevikus juba hilja midagi ette võtta.

Erastatavatel maadel tuleks läbi viia looduskaitseväärtuste inventuur, organisatsioonid pakuvad siin oma abi oma teadmiste, kogemuste ja tööjõu näol.

Korduvalt on kaasa räägitud linna planeerimisel. Tuntud on roheliste aktsioonid jalgratta kui keskkonnasõbraliku liiklusvahendi propageerimiseks. Igapäevased rattakasutajad andsid linnaplaneerijatele edasi oma ettepanekud jalgrattateede rajamiseks Tallinnas. Nõmmekate elu-keskkonna kaitseks loodi ja tegutseb Nõmme Tee Selts.

Korduvalt on kõne all olnud keskkonnaharidus ja selle üldise taseme tõstmise vajalikkus. VVOd peavad väga oluliseks keskkonnakoolituse osa tõhustamist riigiametnikele tehtavas koolituses, sest tähtsad ja sageli pöördumatute tagajärgedega keskkonda mõjutavad otsused langetatakse eelkõige mitte-ökoloogidest ametnike poolt. Sõna on võetud Loodusmajade toetuseks, pakuti välja idee piirkondlike loodusõppe ja keskkonnahariduskeskuse moodustamisest olemasolevate loodusmajade baasil, kus oleks õppevahendite laenutamise võimalus, ürituste korraldamise ruumid jms. Riigipoolse huvi korral on VVOd väga huvitatud koostööst loodushariduse taseme tõstmisel.

Eesti Roheline Liikumine võttis sõna mittesäästlike kalapüügiviiside vastu Läänemeres. Pikkadesse kalapüügivõrkudesse (ühe laeva kohta lubatud kuni 21 km võrke) jääb hulganisti mereloomi ja linde Kuna niisuguseid võrke kasutab päevas ligi kolmsada laeva, siis on iga päev aktiivses tegevuses pea 3600 km triiv-püügivahendeid. Roheliste aktsioon oli suunatud probleemide teadvustamiseks kogu Läänemere piirkonnas, Eesti niisuguseid traalereid ei kasuta. Samuti nõutakse võrgusilmade suurendamist, sest peene silmaga võrkudesse takerduvad väiksemõõtmelised kalad, kes on aga väärtuslike püügikalade toidubaasiks.

Eesti Noorte Looduskaitseühing on tõsisemalt ette võtnud jäätmeprobleemid Tallinnas. Paar aastat tagasi korraldati Lasnamäel prügipäevi, mille käigus koguti kokku kodudesse kogunenud vanapaber – sellise aktsiooni taaskorraldamist ootavad Lasnamäe pereemad ja koolilapsed tänini. Nüüd on üliõpilased RECi toetusel asunud prügiklassi sisustamisele, et selle kaudu tõsta linlaste keskkonnateadlikkust.

Kevadel algatas Tartu Üliõpilaste Looduskaitsering kampaania reklaamimaterjalide ohjeldamatulevitamise vastu: klantspaber on keskkonnavaenulik, ummistab postkaste, ei põle ega kõdune kergesti. Kampaania käigus trükiti ja jagati kleebiseid “Siia ei soovita tellimata reklaami” ja märksa radikaalsemaid tekstiga “Ära siia oma reklaami topi!”. Idee on hea ning väärib levitamist, kuid elu näitas, et kleebise tarvitajaid oli vähe ning reklaamilevitajad ei hooli kirjadest postkastidel.

Väärt mõte on keskkonnaorganisatsioonide esindajate kohtumised keskkonnaministriga, kus oma seisukohti hetke põletavates keskkonnaprobleemides ütlevad välja mõlemad pooled. Selgub, et koostööd pooldavad nii ministeerium kui organisatsioonid.

Valitsusvälised keskkonna- ja looduskaitseorganisatsioonid on meeledi nõus riiklikke struktuure toetama. Koostöö eelduseks oleks ministeeriumipoolne VVOde pidev informeerimine ning vastavatesse protsessidesse kaasamine kohe algusest. Ka ministri seisukoht on, et VVOde esindajad peaksid olema ministeeriumi töörühmade koosseisus.

Küsimusele, kuis riik kavatseb organisatsioone toetada, vastas hr. Kranich:”Selle eest, et te olemas olete, ei saa midagi”. Organisatsioonidelt oodatakse põhjendatud projekte, eelkõige eeldatakse rahumeelset koostööd. “Kui te muutute agressiivseks, koostööd pole,” hoiatas ilma näinud ja lehti lugenud minister.

Anne Kivinukk,
REC Estonia

[Tagasi algusesse]
 

MAAILMAPANGA KESKKONNASTRATEEGIA KONSULTATSIOON SZENTENDRES

Arutamaks oma uut globaalset keskkonnastrateegiat kutsus Maailmapank 14.-15. septembriks Ungarisse Szentendresse ca 40 erinevate huvigruppide (riikide valitsusasutused, NGO-d, ekspertorganisatsioonid jt) esindajat Kesk- ja Ida-Euroopa regioonist. Analoogsed konsultatsioonid korraldatakse vastastikuste seisukohtade väljaselgitamiseks, ärakuulamiseks ja loodava keskkonnastrateegia täiustamiseks üle maailma.

Maailmapanga koostatava keskkonnastrateegia "nurgakivideks" on vaesuse vähendamine, säästev keskkonnakasutus ja majanduslik kasv. Töögruppides diskuteeriti aktiivselt vaesuse olemuse ja vaesuse kasvu üle meie regioonis – jõuti arusaamisele, et tegemist on äärmiselt laia mõistega, mis tähendab lisaks rahalises vääringus mõõdetavale vaesusele ka ebapiisavat haridust, sotsiaalkindlustust, ebavõrdsuse kasvu ühiskonnas, ebatervislikku elukeskkonda ja muudki. Sellest tulenevalt on keeruline tõmmata sirgeid ja üheselt toimivaid sidemeid vaesuse ja keskkonna säästva kasutamise vahele. Tehti ettepanek täiendada koostatavat strateegiat vaesuse mõiste korrektse lahtikirjutamisega ning selle erinevate vormide eristamisega regionaalses plaanis.

Maailmapanga arvates on Kesk- ja Ida-Euroopa suurimateks keskkonnaprobleemideks õhureostus paiksetest ja suurenevast autoliiklusest eeskätt linnades, ebaefektiivne (ebasäästev) loodusvarade kasutamine – näiteks metsad, piirkonna veekogude reostamine puhastamata reovee, juhusliku reostuse (avariid) ja põllumajandusliku reostusega. Oluliseks peetakse ka piirkonna "ajaloolist" keskkonnariski vanadest tööstusettevõtetest ja sõjaväealadelt.

Kesk- ja Ida-Euroopa piirkond on Maailmapangale keeruline piirkond kuna konkureerimisel muude rahastusallikatega (Euroopa Liidu fondid, piirkondlikud doonorriigid jm) jäävad nad tihti alla – sealjuures on põhjuseks nii laenude kallimad intressid kui ka asjaajamise bürokraatia ja nõudmiste keerulisus.

Ürituse nõrgaks küljeks tuleb pidada esindatud huvigruppide väikest representatiivsust riigi tasandil, mõningaid riike esindasid NGO'd, teisi valitsusasutused. Siiski aitaksid Szentendres väljendatud seisukohad strateegiasse lülitades Maailmapanka kindlasti muuta oma keskkonnastrateegia kaasaegsemaks ja piirkonna regioonidele vastuvõetavamaks.

Kuido Kartau,
Tartu Üliõpilaste Looduskaitse Ring

[Tagasi algusesse]
 

PIIRIÜLESE KOOSTÖÖ KESKUS – CTC

Rahvusvaheline mittetulunduslik organisatsioon Piiriülese Koostöö Keskus on kasvanud välja 1993.aastal asutatud Peipsi Järve Projektist. Piiriülese Koostöö Keskus aitab kaasa Peipsiäärse piirkonna arengule ning on suunatud sellele, et Peipsi järve regioon poleks ääremaa siin Eestis ega sealpool piiri Venemaal.

Peipsi regioon

Peipsi järv on Euroopas suuruselt neljas järv ning koosneb kolmest osast – Peipsi Suurjärvest, Pihkva järvest ning Lämmijärvest. Peipsi pindala on 3555 km², pikivahemaa kaugeimate punktide vahel on 143 kilomeetrit, suurim laius 49 km. Keskmine sügavus on 8,3 m, suurim sügavus 15,3 meetrit. Järves on 29 saart. Oma suuruse tõttu mõjutab järv kohalikku kliimat: sügisel kestab siin soe ilm kauem kui muudes paikades ning kevad saabub kuni kaks nädalat hiljem kui mujal. Peipsi on ka kalarikas. Siin leidub kolmkümmend kuus liiki kalu, nende seas latikat, koha, tinti, peipsi siiga ja säga. Peipsi on Euroopa suurim rahvusvaheline järv, kuna selle territoorium on jaotatud Eesti ja Venemaa vahel.

Seoses Eesti ja Venemaa vahelise piiri taaskehtestamisega 1990-ndate aastate algul on peaaegu katkenud perekondlikud, kultuurilised, sotsiaalsed ja majanduslikud sidemed inimestega teisel pool piiri. Nõukogude ajal teenisid Peipsi järve ääres elavad inimesed endale elatist kalapüügi ja köögiviljakasvatusega, müües oma põllumajandussaadusi Venemaal ja Eestis. Venemaa ebasoodsa maksupoliitika ja Eesti majandussüsteemis toimunud muutuste tõttu kaotasid talunikud ja kalamehed oma senise turu ja peami-sed sissetulekuallikad. Peispsiäärsed külad ja linnad on jäänud ääremaadeks, kus on suur tööpuudus ning rasked sotsiaalsed, majanduslikud ning keskkonnaprobleemid.

Kuna Eesti Vabariigi valitsuse tegevus Eesti regionaalpoliitika edendamisel on jäänud nõrgaks peavad valitsusvälised organisatsioonid võtma rohkem initsiatiivi kohalike probleemide lahendamisel.

Piiriülese Koostöö Keskuse tegevused

Organisatsioon alustas tegevust 1993 aastal Tartus ning keskendus oma algusfaasis peamiselt uuringuprojektidele keskkonna- ja sotsiaalvaldkonnas Peipsi järve piirkonnas. Peale esimeste kontaktide loomist kohalike kala- ja põllumeeste, omavalitsusjuhtide, mittetulundusühingute esindajatega sai selgemaks see, et lisaks uuringutele vajab piirkond palju investeeringuid, täiendkoolitusprogramme, kommunikatsioonivõimaluste parandamist ja ka hoiakute ja arusaamade muutust. Aja möödudes lisandusid meie keskkonnaprojektidele täiskasvanute täiendkoolitus, mittetulundusühingute nõustamine ja koolitus, keskkonnaharidus- ning integratsiooniprojektid. Lisaks Tartu kontorile avati bürood Narvas ning ka Venemaal Pihkvas. Kohalikud koordinaatorid, tänu kellele on olemas pidev kontakt kohalike elanikega, töötavad ka Mustvees, Kallastel, Räpinas. Tänasel päeval töötab Piiriülese Koostöö Keskuse Tartu ja Narva büroos kokku ligi 20 inimest ning Pihkvas 4 inimest.

Piiriülese Koostöö Keskus tegeleb peamiselt nel-ja valdkonnaga:

Keskkonnaprojektid

Peipsi kui piirijärve heaks käekäiguks on vajalik Eesti ja Venemaa ühistegevus nii riiklikul kui kohalikul tasandil. Et koostöö Peipsi regioonis laabuks, koostame ja aitame ellu viia ühist tegevuskava, mis hõlmab poliitikute kohtumisi, ärimeeste vastastikku kasulikke kontakte, järveäärsete inimeste ühiseid ettevõtmisi, kuid ka koostööd ja infovahetust kolmandate riikide organisatsioonidega, mis tegelevad rahvusvaheliste järvede haldamisega.

Alates 1996. aastast on uuritud Peipsi järve, Narva jõe ja Peipsisse suubuvate jõgede vee kvaliteeti. Uuringute raames on määratud lämmastiku, fosfori ja raskemetallide sisaldust vees. Peipsi järve orgaaniline reostus on suhteliselt kõrge. See põhjustab järve eutrofeerumist. Praegu koostatakse Peipsi järve reostuse vähendamise tegevuskava, mis saab olema ühine nii Eesti kui Venemaa jaoks.

Iga-aastane loomingukonkurss “Vetevald läbi laste silmade” toimub juba 1996.aastast. Kuni 18-aastased noored esitavad võistlusele oma joonistusi ja maale; esseesid ja luuletusi; uurimustöid. Konkursi põhikorraldajateks on kolm Peipsi järve valgala riiki – Eesti, Venemaa ja Läti, seetõttu on ka enamik osalejaid neist riikidest. Samuti on olnud osalejaid Rootsist, Soomest, Madalmaadest, Valgevenest, Leedust.

Mittetulundusühingute koolitus ja nõustamine

Alates 2000.aasta jaanuarist tegutseb meie organisatsiooni katuse all Tartu ja Jõgeva maakonna mittetulundusorganisatsioonide nõustamiskeskus. Anname infot seadusandluse, maksustamise, raamatupidamise ning rahastamisallikate kohta. Mittetulundusühingute esindajatel on võimalik saada individuaalseid konsultatsioone ning võtta osa koolitusseminaridest.

Kolm aastat vältas ÜRO Arenguprogrammi säästva arengu projekt Mustvees ja Kallastel. Projekti algetapis selgitasime välja kohalikku arengut takistavad tegurid. Seejärel korraldasime koolitusi (arvutiõpe, keelekursused, turismiteenuse osutamise koolitus). Muretsesime kohalikele omavalitsustele ja mittetulundusühingutele kaasaegset kontoritehnikat (arvutid, faksiaparaadid, paljundusmasinad). Trükivalgust nägi Peipsi järve piirkonna turismikaart ning Mustvees avasime koostöös linnavalitusega turismiinfo punkti. Korraldati kevadised suurpuhastused Mustvees ja Kallastel, linnade arengukavade avalikud arutelud.

Integratsiooniprojektid

Nelja suvega on eesti keeles rääkima õppinud üle 700 lapse. 1999. aastal oli Räpinas tugiperedes 16 Narva last, kelle kodused olud ei võimaldanud oma peres elamist. Pärast seda, kui kodused probleemid sotsiaaltöötajate ja psühholoogide abiga lahenduse leidsid, pöördusid lapsed tagasi oma pärisvanemate peredesse.

4. Majandusareng ja piirialade koostöö edendamine

Taani Välisministeeriumi toetusel oleme tegelnud Eesti ja Venemaa piirialade omavalitsuste, koolide ja mittetulundusühingute vahelise koostöö edendamisega. Viimase aasta jooksul on Narva ja Ivangorodi, Mustvee ja Oudova, Räpina ja Petseri ning Tartu ja Pihkva omavalitsused sõlminud uusi koostöölepinguid ja uuendanud vanu. Hoogu on saanud ka ärimeeste omavahelised kontaktid. Mustvee linnapea loodab, et juba järgmisel navigatsioonihooajal sõidavad esimesed kaubasaadetised mööda Peipsit Mustveest Storoþinetsisse.

Samuti toimub ettevõtluskoolitus maanaistele, kus viiskümmend naist kaheteistkümnest peipsiäärsest väikelinnast ja vallast võtab osa koolituskursusest, mille raames õpitakse ettevõtlust, raamatupidamise aluseid, enesekehtestamist, projektijuhtimist jm. Eesmärgiks on anda naistele julgust ja teadmisi oma äri alustamiseks ning selle kaudu kohaliku elu edendamiseks.

Veksi 69
50409 Tartu
Tel/Faks 07 421001
tartu@tartu.lake-peipus.net
www.lake-peipus.net
Margit Säre
Tartu büroo juhataja
 

[Tagasi algusesse]
 

VABATAHTLIKUD PAKUVAD ABI

Eesti Vabatahtlike Keskus pakub Tallinnas tegutsevad keskkonnakaitseorganisatsioonidele nii igapäevasteks bürootöödeks kui seminarideks/üritusteks/aktsioonideks TASUTA appi keskkonnaprobleemidest huvitatud vabatahtlikke.

Meie poole võivad pöörduda ka organisatsioonid, kes vajavad oma missioonipärase tegevuse edendamisel vabatahtlike raamatupidajate abi.

Lähem informatsioon:

Eesti Vabatahtlike Keskus
Endla 4a
10142 Tallinn;
tel: 626 33 72;
e-post: merleh@ngo.ee.

[Tagasi algusesse]
 

[Tagasi algusesse]