|
Detsember 1999 - Veebruar 2000
|
|
|
|
The Bülletin
|
|
Bülletään
|
|
|
|
|
Võimalused kliimamuutuste ennetamiseks
Maailma Ressursside Instituudi (World Resources Institute – WRI) ja Kesk- ja Ida- Euroopa Regionaalse Keskkonnakeskuse (Regional Environmental Center for Central and Eastern Europe - REC) ühisaruandes ”Võimalused kliimamuutuse ennetamiseks : üleminekumajandused peale Kyotot” (“Capacity for Climate: Economies in Transition after Kyoto”) võetakse kokku Kesk- ja Ida-Euroopa riikide ja Venemaa, Ukraina ning Kasahstani edusammud ÜRO Kliimamuutuste raamkonventsiooni (United Nations Framework Convention on Climate Change – UNFCCC) alal.
Aruande peamine järeldus on, et Kesk- ja Ida- Euroopa riigid peaks kodumaiste kasvuhoonegaaside heitmete vähendamiseks kasutama 1997.a. Kyoto konverentsil väljatöötatud õhusaaste kontrollimise mehhanisme. Mõned riigid on sellega juba alustanud.
Aruande põhjal ilmneb, et
võrreldes teiste Kyoto protokollile allakirjutanud esimese lisa
(Annex 1) riikidega (näit. OECD riigid, USA, Kanada, Jaapan, Austraalia
ja Uus Meremaa) on üleminekumajandusega riigid (economies in transition
– EIT) mitmel põhjusel unikaalses seisundis.
| Riik | Muutus |
| Bulgaaria | -35,7% |
| Tðehhimaa | -21,5% |
| Eesti | -44,4% |
| Ungari | -24,0% |
| Läti | -46,2% |
| Leedu | -62,5% |
| Poola | -22,2% |
| Rumeenia | -39,2% |
| Slovakkia | -20,6% |
1. Praegune kasvuhoonegaaside heitmete tase on peaaegu kõigis 12 riigis oluliselt madalam baasaasta emissiooni tasemest. Kyoto protokoll kohustab esimese lisa riike 2008. – 2012. aastaks ühiselt vähendama kasvuhoonegaaside heitmeid enam kui 5% baasaasta (enamasti 1990) tasemest. 1995.aastaks vähenes kasuhoonegaaside tootmine Kesk-ja Ida-Euroopa riikides keskmiselt 30 protsenti. Kõige suurem langus oli Leedus – 62,5%.
2. Kyoto protokollis on Kesk- ja Ida-Euroopa riikidele ette nähtud eritingimused. Näiteks teatav paindlikkus baasaasta määramisel üleminekumajandusega riikidele: Bulgaaria – 1988, Ungari 1985-87, Poola 1988 ja Rumeenia 1989. Kuna süsiniku emissioon on nendel baasaastatel keskmiselt 22 protsenti kõrgem kui 1990. aastal, siis peaks heitgaaside vähendamine kergem olema. Eesti ei ole pakutud võimalust kasutanud, vaid on, nagu ka Euroopa Liit, jäänud 1990. aasta taseme juurde.
3. Süsiniku emissiooni intensiivsus (süsiniku emissioon tonnides SKP kohta) on vaatamata 16% vähenemisele üheksas Kesk- ja Ida-Euroopa riigis 1990-1996 ikka veel kolm korda kõrgem kui Euroopa Liidus. Seega on mitmeid võimalusi süsiniku emissiooni vähendamiseks tulevikus. Kyoto mehhanismid emissioonilubade edasimüügiks ja ühiseks rakendamiseks võivad emissioonide vähendamiskohustuse lisaks keskkonna säästmisele muuta ka majanduslikuks ja finantskasumiks.
Kyoto protokolliga ette nähtud ühisrakendamine võib näiteks soodustada efektiivsete energiat säästvate uute tehnoloogiate toomist lääneriikidest üleminekumajandusega riikidesse, eriti energia-, kütte-, transpordi- ja tööstussektoris. Kyoto mehhanismid aitavad parandada õhukvaliteeti ja tervist. Emissioonilubade edasimüük võib tuua märkimisväärseid rahavooge riikidest, kus süsiniku emissioon ületab Kyoto protokolliga kokkulepitud määra.
Siiski ei garanteeri see unikaalne seisund tulevikukasumeid. Säästliku arengu suunamiseks tuleb kodumaised arenguprioriteedid ja poliitika siduda kliimaalaste eesmärkidega. Selles osas on veel palju tööd.
Tulevikuprognoosid näitavad, et üleminekumajandusega maadel võib olla raskusi protokollis seatud eesmärkide saavutamisega. Alates 1994 aastast on emissioonide tase tänu majanduskasvule ning tarbimisharjumuste muutumisele uuesti tõusma hakanud. Näiteks Sloveenia on juba baasaasta taseme ületanud.
Kõige paljutõotavam tegevus emissioonide ja süsiniku intensiivsuse vähendamiseks ning energia efektiivsuse suurendamiseks on tõenäoliselt energiasektori restruktureerimine. Üks võimalus on energiasektori ja kütuse jaotamise süsteemi seadmine kaubanduslikele alustele konkurentsitingimuste loomiseks. Näiteks Tðehhi, Ungari ja Läti on alustanud soojatootmise detsentraliseerimist ja keskküttesüsteemide üleandmist kohalikele omavalitsustele.
Teine võimalus on kütuse-, elektri – ja soojahindade vabaks laskmine. Enamik Kesk- ja Ida-Euroopa riikide valitsusi on alustanud hindade suurendamist ja toetuste vähendamist, et kaotada vahe energiahinna ja tegelike kulutuste vahel.
Veel ühe võimalusena on riikides, kus reformid on kiiremini kulgenud (näiteks Tðehhi ja Ungari) alustatud energiasektori privatiseerimist.
Nimetatud võimalusi rakendatakse Kesk- ja Ida- Euroopa riikides erinevalt. Lääne- ja Ida- Euroopa riikide kogemused näitavad, et hinnapoliitika liberaliseerimine ja konkurentsi suurenemine energiamonopolide kaotamisega on efektiivsuse ja emissioonide vähendamisel andnud erastamisest paremaid tulemusi.
Kahjuks analüüsivad Kesk- ja Ida-Euroopa riigid harva energia reformi läbiviimise strateegiat vastavalt kliima ja arengu eesmärkidele. Erastamine ja riiklike toetuste eemaldamine võib algatada hinnatõusu, mis võib tuua kaasa olulisi sotsiaalseid tagajärgi ja ebastabiilsust. Selle vältimiseks alustati Tðehhimaal soojatootmise dotatsioonide kaotamisel sotsiaaltoetuste programmiga abivajavatele üksikmajapidamistele.
Energiaefektiivsuse suurendamiseks on mitmes riigis algatatud vastavaid programme, näiteks Läti Riiklik Energiaprogramm või Tðehhi Energiasäästlik valgustamisprogramm. Aruanne näitab, et suurem osa energiasäästu ja taastuvenergia projekte viiakse läbi kohalike omavalitsuste ja valitsusväliste organisatsioonide (NGO) poolt. Näiteks Poola efektiivse valgustuse programm viidi läbi erasektori ja NGOde koostöös.
Energiasäästu projektide üheks eesmärgiks on ka kohaliku õhusaaste ja tervisekahjustuste riski vähendamine. Selline on näiteks Euroopa Rekonstruktsiooni ja Arengupanga finantseeritud termaalenergia kaitsmise projekt Rumeenias.
Siiski pole aruande kohaselt üheski Kesk- ja Ida- Euroopa riigis näidet ulatusliku energiasäästu projekti kohta. Peamiseks takistuseks on üleminekumajanduste ja pankade vähene huvi või võimaluste puudumine pikaajalisi investeeringuid nõudvateks energiasäästu programmideks. Tarbijate vähene teadlikkus innovatiivsete ja energiasäästlike toodete eelistest takistab samuti investeeringuid. CEE riigid on aktiivselt osalenud projektis Ühisrakendatud Tegevused (Activities Implemented Jointly – AIJ), mis algatati 1995.aastal, et riigid saaks kogemusi Kyoto ühisrakendus (Joint Implementation – JI) mehhanismist veel enne kui see jõustub aastal 2008. Sarnaselt JI projektidele, on AIJ projektide eesmärgiks kasvuhoonegaaside emissiooni vähendamine ning süsiniku eemaldamine õhust.
Aruanne näitab, et 49 kõigist 72st AIJ projektist on viidud läbi kolmes Balti riigis. Suurem osa nendest projektidest on energiasäästu ja taastuvenergia projektid. Mõistes, et AIJ projektid võivad aidata välisinvesteeringute mahu suurenemisel, on mõned riigid asunud toetama AIJ projektide arengut, näiteks AIJ/JI projektide ettevalmistamise komitee loomisega Bulgaarias. Siiski on AIJ komiteed loodud vaid mõnes riigis ning enamasti on nad nõrgad ning pole edukad projektide rahastamisel keskkonnafondidest.
Kyoto protokolli rakendamine nõuab üleminekumajandusega riikidelt uute seadusandlike aktide väljatöötamist. Nendes tuleks näidata lubatud emissiooni tase, maksud või subsiidiumid.
Turuseadustel põhineva keskkonnapoliitika alase kogemuse puudumine üleminekumajandusega riikides, kus eelistatakse pigem käsu ja kontrolli meetmeid, võib takistada era- ja avaliku sektori asutustel protokolli rakendamist.
Aruandes rõhutatakse, et Kyoto mehhanismide rakendamise seadusandlik reguleerimine on praegu väga ulatuslik ja keeruline ülesanne kõigile riikidele, sealhulgas arenenud majandusega riigid.
Vaatamata raskustele on uue ja efektiivse raamseadustiku väljatöötamine emissioonide vähendamiseks väga oluline Kesk- ja Ida- Euroopa riikidele, mis soovivad liituda Euroopa Liiduga, kuna Euroopa Liit tahab Kyoto protokolli rakendada ühiselt kõigis liikmesriikides.
Veelgi olulisem on kliimaeesmärkide
arvestamine kõigis sektorites energiast transpordini.
Tõlgitud RECi väljaandest
The Bulletin Vol. 9 Nr. 1
1992. a. kirjutati New Yorgis alla ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonile (United Nations Framework Convention on Climate Change - UNFCCC). Konventsiooni peamiseks kohustuseks on stabiliseerida kasvuhoonegaaside emissioonid 2000.a. 1990.a. tasemel.
1994. a. ratifitseeris Eesti konventsiooni. 1995. a. toimus Berliinis esimene konventsiooni osapoolte konverents (Conference of the Parties - “COP”), kus võeti muu hulgas vastu nn. Berliini mandaat ehk kohustus konventsiooni Lisa I riikidele (OECD + üleminekumajandusega riigid) leppida kokku uutes kohustustes vähendada kasvuhoonegaaside emissiooni.
1997. aasta detsembris toimus Kyotos COP 3, millel lepiti Berliini mandaadi täitmiseks kokku nn. Kyoto protokollis. Protokoll sätestab 6 kasvuhoonegaasi (CO2, CH4, N2O, HFC, PFC, SF6) edasise vähendamise konkreetsetes protsentides Lisa I riikide osas. Eesti nagu ka Euroopa Liit peab vähendama kasvuhoonegaaside emissioone 8% võrra aastateks 2008-2012, võrreldes 1990. aastaga.
Kyoto protokolli sisu (olulisemad punktid) on lühidalt alljärgnev:
Art. 1 - protokollis kasutatud definitsioonid;
Art. 2 - kohustuslike poliitikate ja meetmete loetelu, mis tuleb ellu viia;
Art. 3 - konkreetsed kohustused I Lisa riikide jaoks (ära toodud lisas B) aastateks 2008-2012 (viie aasta keskmine);
- metodoloogilised täpsustused (metsandus jmt.);
- eritingimused (teatud paindlikkus) üleminekumajandusega riikide jaoks;
- emissioonide (emission reduction units - ERU) ost-müük.
Art. 4 - kohustuste koostäitmine;
Art. 5 - aastaks 2007 peab olema paigas riiklik süsteem kasvuhoonegaaside emissioonide ja neelamise hindamiseks;
- metodoloogilised küsimused
Art. 6 - projektidel põhinev emissioonidega kauplemine I lisa riikide vahel (Joint Implementation);
Art. 10 - vajadus formuleerida riiklikud ja regionaalsed kliimamuutuste alased programmid;
Art. 11 - rahaline ja tehnoloogiline abi arengumaadele;
Art. 12 - projektidel põhinev emissioonidega kauplemine I lisa riikide ja arengumaade vahel (Clean Development Mechanism - CDM);
Art. 17 - emissioonidega kauplemine (Emission Trading - ET).
Eesti kirjutas protokollile alla 3. detsembril 1998 ja praegu on käsil ettevalmistused protokolli ratifitseerimiseks.
Andres Kratovitð,
KKM Välistalitus
[Tagasi algusesse]
EBÜ toetab biokütuste
kasutamist
Alates 1970-ndatest aastatest on pidevalt kasvanud mure energiaallikate kasutamise tõttu keskkonnale ja inimtervisele avalduvate mõjude pärast. Mure globaalse soojenemise ja fossiilkütuste kasutamisest tingitud keskkonnamõjude pärast on andnud tõuke nende kütuste kasutamise stabiliseerimiseks ja vähendamiseks. Ent tõuge energiaturu liberaliseerimise suunas ning Üle-Euroopaliste Energiavõrkude laienemine, mille sihiks on energiamaksumuse vähendamine tarbijate huvides ning mis võivad viia kaubanduslike energiaressursside kasutamise suurendamisele, on drastiliselt vähendanud nende keskkonnapoliitikate efekti. Samuti on mure, et liiga palju on omistatud Kesk-ja Ida-Euroopa riikides tähtsust tuumajaamadele, kuid mitte piisavalt puhastele tehnoloogiatele, energiat säästvatele meetmetele ja keskkütte soojusvõrkude kaasajastamisele. Üheks suuremaks taastuvenergia ressursiks Maal on biomass (tehniline potentsiaal - 6,5 Gt/a). Biomassi peetakse taastuvaks, kui seda kasutatakse mingil territooriumil, näiteks ühes riigis, juurdekasvust vähem või ligilähedaselt juurdekasvu piires. Taastuvuse määrab see, kumb on suurem - kas juurdekasv või tarbimine.
Energeetika kontekstis kasutatuna on biomassi mõiste Eestis veel uudne, rohkem räägitakse biokütustest.
1998 aasta mais, Tallinnas 21 asutajaliikme poolt ja PHARE Regionaalsete Energiakeskuste Rakvere-Viljandi-Võru aktiivsel koostööl ellu kutsutud mittetulundusühing, Eesti Biokütuste Ühing (lühendatult EBÜ), on loodud juriidiliste ja füüsiliste isikute vabathatliku ühendusena. Tänasel päeval on meie ühingus 31 liiget, 10 neist füüsilisest isikust liikmed ning kaks on välisosalusega firmat.
EBÜ tegevuse põhieesmärgiks on biokütuste alase teadus- ja, arendustegevuse ning evalveerimise arendamise kaudu keskkonna- säästlike kütuste varude hindamise, soetamise, tootmise ja kasutamise ning energiasäästu propageerimine riigi majandustegevuses ning elanikkonna seas. Arendame sidemeid sarnase temaatikaga tegelevate liitude ja ühingutega Eestis ning välismaal
Meie ühingus on üksikisikuid ja esindajaid ettevõtetest, kus toodetakse ja kasutatakse biokütuseid soojusenergia tootmiseks, neis tegeldakse puidu, olmejäätmete,võsa, turba ,rapsiõli, biogaasi jt. ressursside uurimise ning tehnilise rakendamisega, valmistatakse energiasäästlikke ja keskkonnasõbralikke seadmeid biokütuste kasutamiseks.
Meie ühingu liikmed on osalenud ja esindanud meie organisatsiooni rahvusvahelistel seminaridel, näitustel ja konverentsidel Soomes, Rootsis, Leedus, Poolas, Venemaal, Belgias, Hollandis, Slovakkias ja USA-s. !999.a. olime esindatud Stockholmis toimunud messil BIOMASS´99, et tutvustada meie ühingu poolt tehtut ning võtta mõõtu meie naaberriikide saavutustest selles valdkonnas. Meil on tekkinud hea infovahetus ja koostöö Rootsi Biokütuste Ühinguga SVEBIO, oleme korraldanud ühisseminari Soome partneritega ALTENER Programmi raames ning püüdnud osaleda kõigil Eestis toimuvatel sellesisulistel üritustel.
Oma lühikese tegevusaja jooksul oleme tõdenud, et paljude inimeste arusaamine biokütustest ja nende kasutamistest Eestis on muutunud ning teadmistepagas täienenud ning keskkonnasäästlik ja jätkusuutlik energeetika arendamine Eestimaal jätkub.
Eestis saadavad biokütused on nende ratsionaalsel ja tehniliselt heade seadmetega kasutamisel konkurentsivõimelised meil kasutatavate fossiilsete kütustega. EBÜ liikmed on veendunud selle kütuseliigi kasutamise perspektiivkuses. Eesti majandusliku olukorra, keskkonna ning inimeste heaolu parendamisel.
Eesti Vabariigi kütuse- ja energiamajanduse pikaajalises riiklikus arengukavas on arvesse võetud energiapoliitilisi suundumusi Euroopa Liidus (EL) ja välja toodud Eesti energeetika strateegilised eesmärgid, mis lubavad loota meilgi biokütuste laialdasemat kasutamist ja vastavate uurimis-arendustööde riiklikku toetamist. Selle nimel oleme meiegi aktiivselt tegutsenud.
Kuna Eesti on astumas Euroopa Liidu liikmeks, siis on vaja kindlasti teavitada meie inimesi neist normidest ja maksudest energeetika vallas, mida EL on kinnitanud ja kavandamas. Selleks oleme astunud Euroopa Biomassi Assotsiatsiooni (AEBIOM prantsuse keeles, kuna kontor asub Brüsselis) ning alates septembrist ´99 oleme 20-nda täieõigusliku liikmena vastu võetud.
Ka EBÜ on andnud oma väikese panuse Kyoto Protokolli täitmisele. Selleks sai 15-ndal septembril läbi arutletud ning väljendatud ühist seisukohta dokumendis “Position paper of AEBIOM: The European heat market and the Kyoto protocol”, millega on võimalik tutvuda meie ühingus või Interneti vahendusel aadressil: http://www.ucl.ac.be/aebiom
Kõrvuti püüdega olla informeeritud biokütustega tegelejate ettevõtmistest välismaal, oleme seadnud üheks ülesandeks Eestis biokütuse-alase informatsiooni kogumise ja levitamise. Paljud EBÜ liikmed on avaldanud biokütuste alaseid artikleid ajakirjades “Eesti Turvas”, “Keskkonnatehnika” ja juba hingusele läinud “Kuukirjas”.
Oleme korraldanud siseriiklikke ja riikidevaheliste infopäevi, et enam ja enam põhjendatult propageerida biokütuseid ja nende kasutamist ning oleme teinud ettepanekuid vastava seadusandluse välja arendamiseks ja muutmiseks. Selleks oleme kohtunud nii majandusministeeriumi töötajatega kui ka poliitiliste fraktsioonide esindajatega.
Lisaks eelnimetatud ettevõtmiste jätkamisele, oleme planeerinud korraldada biokütuseid kasutavate katlamajade operaatorite väljaõppe kursusi ning selleks ka metoodiliste materjalide ettevalmistamist.
Meil ei ole praegu veel täielikku informatsiooni olemasolevatest biokütuste varudest, nende kasutamise võimalusest ja vajadusest. Me ei tea täpselt, kui palju ja milliseid kütuseid kasutatakse era- ning talumajapidamistes. Enamasti kasutatakse väga ebaefektiivseid põletusseadmeid (vanad ahjud, pliidid ja kaminad), sest kaasaja nõuetele vastavaid kõrge kasuteguriga väikese võimsuselisi põletusseadmeid toodetakse Eestis vähe ning välismaised on kallid. Ühingu liikmed on teostanud Kuressaares, Võrus, Rakveres ja mitmetes asulates sellesisulisi küsitlusi ning tulnud järeldusele, et ühepere-elamutes ja taludes on biokütuste kasutamine sooja saamiseks ja toidu valmistamiseks valdav kuid põletusseadmed vajaksid moderniseerimist või väljavahetamist. Uute moodsate biokütuseid põletavate kütteseadmete kasutuselevõtmine toimub vastavalt rahva jõukuse kasvuga ja selle protsessi kiirendamiseks saab EBÜ teha propagandat kursustel ja meedias.
Et rääkida biokütuste kui taastuvate energiaallikate osast meie tuleviku energiamajanduses, ei ole kahjuks meie ühingul esitada põhjendatud prognoose, sest meil puuduvad materiaalne baas ja finantseerimise võimalused vastavasisuliste uuringute tellimiseks, hobi korras nii mahukaid töid ei tehta. Vaja oleks teada kui palju töökohti tekiks Eestis juurde, mis hinnaga meie kohalikku kütust oleks pikemas perspektiivis võimalik hankida, mis maksaksid nende baasil toodetud soojus ja elekter, kuidas paraneks keskkonna seisund, milliseks kujuneb meie maksustamisse süsteem jne.
Majandusministeeriumiga oleme arutanud võimalust moodustada nimetatud ministeeriumi koordineerimisel töötav ja riigi eelarvest rahastatav komisjon, kes tegeleks eelnimetatud küsimustega. Keskkonnaministeeriumi töötajatega on arutatud CO2 maksustamise süsteemi täiustamist ja turba, kui Eesti Vabariigile olulise kütuse ressursi tähtsustamist Euroopa tasandil. Mõlemas ministeeriumis on heaks kiidetud meie ühingu tegevus ja see on meile andnud indu biokütuste teemadega tegelemiseks, kuid kuna paljuski sõltub meie ühingu areng riigi üldisest arengust ning Eestile uute võimaluste optimiseerimises selles valdkonnas, siis on see protsess seotud paljude küsimuste tekkimisega ning optimaalseid vastuseid vajavana . Püüame olla realistid ja anda oma tegevusega inimestele niipalju infot, kui seda võimaldab meie praegune töökorraldus. Lähitulevikus on meil plaanis uurida võimalusi koostöö tegemiseks nii Teede- ja Sideministeeriumiga kui ka Rahandusministeeriumiga.
Me tahaksime, et Eesti riigi energiapoliitika areneks taastuvate energiaressursside laialdasema kasutamise suunas, see aitaks säästa energiat, keskkonda, parandaks riigi välismajanduse bilanssi ja annaks tööd inimestele, põhiliselt maapiirkondades. Oleme kindlad, et, kasutades oma teadmisi ja teisteriikide eesrindlikke kogemusi, suudame selle ülesande täitmisele kaasa aidata.
Hoidkem kokku !
Meeli Hüüs,
EBÜ Juhatuse esimees, tegevdirektor:
tel/fax 372 32 234 63, Q GSM 255 11 545,
E-mail: meelih@estpak.ee
Maavalitsused vajavad keskkonnaorganisatsioone
1999. a. sügisel töötas
REC Estonias Eesti Vabathatlike keskuse vahendusel haldusjuhtimise tudeng
Triin Viljasaar, kes aitas RECi Bülletäänide ettevalmistamisel.
Maavalitsuste ja keskkonnaorganisatsioonide vastastikuse koostöö
teemalise uurimusartikli ettevalmistamiseks saatis Triin 1999. aasta novembris
küsimus-tikud kõigile viieteistkümnele maavalitsusele.
Täidetud küsimustiku saatsid tagasi 7 maavalitsust. Lisaks vastasid
4 vallavalitsust ja 1 linnavalitsus, kellele maavalitsused olid tõenäoliselt
küsimustiku edasi saatnud.
Kõik vastanud kinnitasid, et nad teavad oma piirkonnas tegutsevaid mittetulundusühinguid hästi ning enamasti toodi kuni viis näidet organisatsioonide tööst. Kõik vastanud olid mittetulundusühingute tegutsemist mingil moel ka toetanud. Enamasti nimetati rahalist toetust kohalikust eelarvest või keskkonnafondi kaudu. Toetusena toodi välja ka lepinguliste tööde tellimist organisatsioonidelt, juriidilist abi, abi projektitaotluste vormistamisel, tasuta ruumide kasutamise võimalust ürituste läbiviimiseks, keskkonnaalast ja üldist nõustamist ning moraalset abi.
Küsimusele, kas on päritud MTÜde arvamust maakonna probleemide kohta, vastas 10 organisatsiooni jaatavalt. Organisatsioonidega konsulteerimise kohta toodi järgmisi näiteid: kaitsealade loomise vajadus, Soomaa kaitseala arengu kavandamine, valla arengukava koostamine, Kohila jõe puhastamisega seotud probleemid, Vällamäe kaitsega seotud probleemid, veekogude kalastusprobleemide lahendamine, kalanduse püügikvootide ja jahilimiitide määramine, vigaste ulukite hooldamine, sadamate väljaehitamise võimalused. Siiski selgus vastustest, et paljudel juhtudel on konsulteerimine seotud pigem isiklike või tööalaste kontaktidega ning sõltub suurel määral organisatsiooni aktiivsusest arvamuse avaldamisel.
Kõik vastanud pidasid mittetulundusorganisatsioonide tegutsemist oma piirkonnas oluliseks. Üks maavalitsus tõi koguni näite, et maavalitsus on andnud tõuke kahe organisatsiooni algatamiseks. Üks vald, kus kohalikud organisatsioonid puudusid, kuid mitu üle-Eestilist organisatsiooni tegutsesid aktiivselt, nimetas, et oleksid eriti huvitatud keskkonnakaitse (eriti veekaitsega) tegeleva organisatsiooni tekkimisest.
Kõige huvitavamaks kujunes küsimus, milles nähakse keskkonnakaitseliste organisatsioonide rolli oma maakonnas. Traditsioonilise keskkonnaorganisatsioonide ülesandena toodi ära kohalike keskkonnaküsimustega tegelemist ja otsest looduskaitselist tööd. Leiti, et organisatsioonid võiks koguni üle võtta mõned omavalitsuse funktsioonid, näiteks jäätmemajanduse.
Olulise rollina tõid paljud vastanud esile vajaduse hinnata ja avalikustada keskkonnaalaseid ohte ning tendentse, kuna organisatsioonid esindavad mittebürokraatide mõtteviisi. Leiti, et organisatsioonid võiksid lahendada küsimusi, mille osas riik on kohmakas või mis nõuavad rahva arvamusega arvestamist. Omavalitsused nägid keskkonnaorganisatsioonide rollina ka surve avaldamist ametkondadele ning keskkonnavaenulikele majandushuvidele.
Keskkonnaorganisatsioonidelt oodatakse tööd koolituse ja propaganda alal elanike keskkonnateadlikkuse parandamiseks, noorte kaasamist, ürituste (aktsioonid, kampaaniad, teabepäevad, konkursid, matkad) läbiviimist. Samuti soovitakse keskkonnaorganisatsioone näha kohalike loodusväärtuste tutvustajana Eestis ja maailmas.
Kokkuvõtteks tuleb öelda, et kõik vastanud omavalitsused suhtusid soosivalt mittetulundusühingute tegevusse ning on huvitatud tugevatest keskkonnaorganisatsioonidest, kes aitaks kohalike probleemide lahendamisel nii jõu kui nõuga.
Tuuli Rasso,
REC Estonia
Suurjärvistu - Läänemere
partnerlusprogramm
USA Keskkonnaagentuur toetab Suurjärvistu – Läänemere partnerlusprogrammi raames Balti riikide, Venemaa ja Poola teadustöötajate ning keskkonnavaldkonnas töötavate ametnike ametialast koostööd. Kandideerijate hulgast valitakse välja spetsialistid, kes saavad võimaluse kuue kuu jooksul tegelda USAs või Kanadas teadusliku või poliitilise uurimusega teemal, mis on oluline nii Balti mere kui Suurjärvistu seisundi parandamiseks.
Eesmärgid
Partnerlusprogrammi eesmärgiks on veekvaliteedi parandamine Suurjärvistu valgalal, mis asub USAs ja Kanadas ning Läänemere valgalal, mis asub üheksas riigis. Kuna vee kvaliteedi probleemid nendel aladel on sarnased ja mõlemal alal on vajalik regionaalne ja riigipiire ületav kaitsekorraldus, siis võib kogemuste vahetamine, ühise uurimistöö ja ühiste algatuste loomine tulevikus palju kasu tuua.
Teemad
Uurimistöö teemad võivad olla väga erinevad:
1999. aastal toetati Suurjärvistu - Läänemere partnerlusprogrammi raames nelja kandidaadi töötamist USAs ja Kanadas. Kokku laekus Eestist, Lätist, Leedust, Venemaalt ja Poolast programmile 22 avaldust.
Taotluste esitamine 2000. aastaks
Taotlusi võivad esitada valitsusasutuste (riigi, maakonna või valla tasemel) töötajad, ülikoolide või instituutide teadustöötajad ja mittetulundusorganisatsioonide juhtfiguurid (senior staff). Taotluste vorme saab USA saatkonnast ja programmi koduleheküljelt:
http://www.epa.gov/glnpo/baltic/index.html
Taotlused tuleb saata programmi sekretariaadile
hiljemalt 1. märtsiks 2000.
Ekspertide nõukogu tuleb kokku aprillis
ning hiljemalt 30. aprillil võetakse väljavalitud kanditaatidega
ühendust.
Lähemat informatsioon programmi sekretariaadist:
Rikke Severn
USA saatkond Kopenhagenis
Fax: +45 35 42 70 94
E-mail: rikkesevern@inet.uni2.dk
[Tagasi algusesse]
Märgalade bioloogilise
mitmekesisuse programm
Programmi eesmärgid
Kõik, kes puutuvad kokku Ida Euroopa märgalade majandamise ja kaitsega. Eriti oodatakse neid, kes jagavad saadud kogemusi hiljem teistele: seadusandjad, teadlased, välitöölised, juhid, loengupidajad/õpetajad ja vabatahtlikud looduskaitsjad.
Maksumus
Programmi raames toimub kolmenädalane kursus Ðotimaal ja seminarid Ida Euroopas. Seminari maksumuse (koolitus, väljasõidud, elamiskulud Ðotimaal) tasuvad sponsorid. Samuti on võimalik saada toetust sõidukulude kat-teks, kuid kandidaatide valikul eelistatakse neid, kes ei vaja sõidukuludeks toetust. Programmi sponsoreerivad Darwin Initiative ja Peatland Biodiversity Consortium. Programmi partnerorganisatsioonid on Aberdeeni Ülikool, Dundee Ülikool, Macaulay Land Use Research Institute, Scottish Natural Heritage. Scottish Wildlife Trust and Stirling University.
Kursuse kirjeldus
Kursus toimub 13. augustist 2. septembrini Dundee Ülikooli juures ning koosneb loengutest, rühmatööst, väljasõitudest märgaladele ja osalejate ettekannetest. Töökeeleks on inglise keel. Käsitletakse järgmisi teemasid:
Iga osaleja kirjeldab märgalade bioloogilise mitmekesisuse alase koolituse vajadust oma maal ning esitab kavandatavat seminari avava pealkirja. Kursuse ajal aidatakse osalejatel koostada projektitaotlus selle seminari läbiviimiseks ning kohapeal võivad taotleda toetust nende seminaride jaoks.
Taotlused kursusel osalemiseks tuleb esitada hiljemalt 31. märtsiks 2000.
Lähem informatsioon taotluste esitamiseks:
Dr. Olivia Bragg
Geography Department, The University of Dundee
DD1 4HN, UK
E-mail: o.m.bragg@dundee.ac.uk
http://www.stir.ac.uk/envsci/darwin/darwinindex.htm
tel. +(0)1382345116