|
Nr.1 2002
|
|
|
|
The Bülletin
|
|
Bülletään
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
|
EUROOPA LIIDUGA ÜHINEMINE
SUNNIB KOHALIKKE OMAVALITSUSI PRÜGIMAJANDUST ÜMBER KORRALDAMA
Jäätmemajandus kohalikul tasandil
Eestis on 254 kohalikku omavalitsust, sealhulgas maakonnad, linnad ja vallad. Olenevalt suurusest on omavalitsuste suutlikkus väga erinev. Seega on nende võimalused teenuste pakkumisel ebavõrdsed. Väiksemates omavalitsustes pole jäätmekäitlusspetsialiste ning teadlikkus jäätmemajanduse nõuetest ja korraldamisest on madal.
Omavalitsusi võib vaadelda kui terviklikke jäätmemajanduse piirkondi. Jäätmemajandusettevõtete jaoks ei ole kehtestatud mingeid kindlaid juriidilisi hoolduspiirkondade piire, mistõttu mõnes omavalitsuses on erinevate jäätmekäitlusettevõtete kogumiskonteinerid üksteise kõrvale asetatud. Praegused jäätmekogumispiirkonnad on kujunenud tänu turu nõudlusele. Ettevõtted eelistavad pakkuda teenuseid tööstuspiirkondades, kus jäätmetekitajad paiknevad tihedalt või hõredamalt asustatud piirkondades, kus on maksujõuline elanikkond, kes suudab jäätmeveo eest tasuda.
Siiani on jäätmealane tegevus piirdunud peamiselt jäätmete vedamisega nõuetele mittevastavatesse prügilatesse. Jäätmekäitlusettevõtted ladestavad prügi enda või teiste operaatorite prügilatesse. 95% olmejäätmetest ladustatakse prügilas. Tallinnas 2000.a. läbi viidud uurimuse kohaselt on olmejäätmete koostis järgmine:
Biolagunevad jäätmed 41%
Paber ja papp 23%
Plast ja kumm 20%
Klaas 3%
Metall 3%
Muu 10%
Omavalitsuste kohustused EL direktiivide valguses
EL direktiivid sätestavad jäätmete alases tegevuses järgmise hierarhia:
Vastavalt kehtestatud jäätmealasele seadusandlusele on omavalitsustel oluline roll jäätmete taaskasutamise laiendamisel. See eeldab jäätmete liigiti kogumist ja jäätmekäitluskeskuste rajamist, mis aitaksid kaasa jäätmete taaskasutamisele, sealhulgas jäätmekütuse kasutamine energia tootmiseks ning jäätmetes sisalduva materjali ümbertöötlemine. Seoses nõudega vähendada biolagunevate jäätmete osatähtsust prügilasse ladestatavates jäätmetes, on omavalitsustel vaja ette näha jäätmete komposteerimisvõimalused ja alustada vastavate ehitiste rajamisega. Eestis ei ole praegu veel olmejäätmete komposteerimist.
Jäätmed, mida ei ole võimalik taaskasutada, tuleb edaspidi ladestada nõuetekohastesse prügilatesse. 2009. a. jääb Eestisse 7-8 piirkondlikku prügilat, mis rajatakse prügila piirkonda jäävate omavalitsuste koostööna. Olemasolevad nõuetele mittevastavad prügilad kuuluvad lähematel aastatel sulgemisele. See peab toimuma samuti EL prügiladirektiivi nõuete kohaselt. Paljudel valdades olevatel prügilatel pole käitajaid. Selle töö korraldamine ja vajalike finantseerimisvõimaluste leidmine jääb vastavale omavalitsusele.
Efektiivse jäätmemajanduse probleemid ja takistused omavalitsustes
Jäätmemajanduse olukorra analüüs näitab, et Eestis ei ole hästi läbimõeldud, keskkonnale ohutut, organisatsiooniliselt väljakujunenud ja majanduslikult põhjendatud jäätmekäitluse süsteemi. Erinevad jäätmemajanduse probleemid võivad üksteist võimendada.
Kõige olulisemad on järgmised probleemid:
Koostatud Helle Haljaku, Margit Rüütelmanni ja Toomas Ideoni materjalide põhjal
JÄÄTMEKÄITLUSE
HETKESEIS JA PERSPEKTIIVID JÄRVAMAAL VÄÄTSA PRÜGILA
NÄITEL
Väätsa prügila
15.novembril 2000.a. avati Väätsa prügila. Selle projekti elluviimine sai konkreetse alguse 1996.a. lõpul, kui kohalikud omavalitsused tegid otsuse rajada Järvamaale üks nõuetele vastav lõppladestuskoht (aluseks on võetud EL vastav prügiladirektiiv). Prügila teeninduspiirkond on planeeritud ~100000 inimest, peale Järvamaa ka Raplamaa, osaliselt Viljandi, Jõgeva, Lääne-Viru ja Harju maakonnad.
Väätsa prügila avamine 2000.a. käivitas Eestis nõuetele mittevastavate prügilate sulgemise protsessi. Hetkel (2001.a. okt., toim.) on jäätmeluba ja seega õigus tavajäätmeid vastu võtta ja lõppladestada Järvamaal ainult Väätsa prügilal.
Väätsa prügila käikuminekuga on kerkinud esile mitmed uued probleemid. Jäätmete liikumisega lokaalsetest prügilatest Väätsa prügilasse on tõusnud üleandmise hind Türi linnas kuni 40% ja seda põhiliselt transpordi ning vastuvõtuhinna kehtestamise tõttu. Varasemad vastuvõtuhinnad lähtusid koorma mahust ja seega tasu jäätmete üleandmise eest oli visuaalne. Praegune vastuvõtt toimub jäätmete kaalumisega, mis omakorda garanteerib ka statistiliste andmete täpsuse.
Teine suurem probleem on jäätmeveofirmadele väljastatud jäätmelubade tõlgendamine veofirmade poolt. Praegusel momendil liigub Väätsa prügilasse ~50% Järvamaa tavajäätmetest, ülejäänu veetakse maakonnast välja praegu veel avatud, kuid nõuetele mittevastavatesse prügilatesse (Viljandi, Tapa, Rapla jne). Seega sõltub nõuetele vastav lõppladestamine maakonnas keskkonnaalasest järelvalvetööst.
Väätsa prügila käikuminekuga on loodud kohapeal teatud taaskasutatavate jäätmete kogumise süsteem koos nende suunamisega taaskasutusse (vanametall, vanapaber, papp, plasttaara ning klaastaara. Enamikes omavalitsustes on olemas klaastaara kogumiskonteinerid. Suuremates asulates ja linnades on vanapaberi kogumiskonteinerid. Valdadesse ja linnadesse paigutatud konteinereid tühjendavad üldjuhul jäätmeveofirmad ning omavalitsused kannavad kulud.
Kuna tavajäätmete prügilasse tohib jäätmeseadusest tulenevalt tuua ka teatud ohtlikke jäätmeid, siis on kohapeal loodud ka ohtlike jäätmete vastuvõtu punkt. See täiendab oluliselt varasemat olukorda ohtlike jäätmete üleandmisel. Seega on momendil Järvamaal kaks ohtlike jäätmete vastuvõtupunkti. Statsionaarsete kogumispunktide tööd hõlbustavad hooajati kohalike omavalitsuste poolt korraldatavad ohtlike jäätmete nn. veoringid, mille käigus kogutakse üldjuhul elanikkonnalt tasuta kokku ohtlikud jäätmed.
Järvamaa jäätmekäitluse lähiperspektiiv
Järvamaal on süsteemselt lahendamata inertsete ehitusmaterjalide ja komposteeruvate jäätmete vastuvõtt ja nende taaskäitlemine. Arvestades nende jäätmete suhteliselt väikest tekkekogust, pole tõenäoliselt võimalik selliseid vaheladustusplatse rajada maakonda mitmeid, vaid tuleb kummalegi rajada üks, et tagada majanduslik tasuvus. Probleemile lahenduse leidmiseks on vajalik kõigepealt leida ühtne “maakonda hõlmav” korraldaja.
Teine suurem perspektiivne temaatika on kogu maakonna korraldatud kogumissüsteemiga hõlmamine. Praegu on korraldatud kogumissüsteemiga kaetud enamik tiheasustusega piirkondades olevad korruselamud, samuti osaliselt eramajapidamised. Ettevõtted veavad oma tekkivad jäätmed kas ise või on liitunud korraldatud jäätmeveosüsteemiga. Kogu maakonda hõlmava korraldatud kogumissüsteemi rajamine võiks olla AS Väätsa Prügila arengu lähiperspektiiv.
Korraldatud jäätmekäitluse raames on vajalik väiksematesse tiheasustusega piirkondadesse lähiaastatel välja ehitada jäätmete kogumispunktid, mis võiksid olla Väätsa prügila nn. “käepikendused“ antud piirkonnas. Sellised kogumispunktid võimaldavad ka taaskasutatavate jäätmete, samuti komposteeruvate- ja ehitusjäätmete kogumissüsteemi laienemise.
Aivar Lõhmus, AS Väätsa Prügila
Looduses on kõik nii üles ehitatud, et aine ringleb ning kuskil ei teki suuri ülejääke nagu ühiskonnas. See mis mingist organismist üle jääb on teistele organismidele toiduks ja elu aluseks. Ühiskonnas aga ei saa jäätmeid, mis jäävad tootmisest üle, kusagil kasutada ning on seetõttu tõeliseks probleemiks keskkonnale.
Ometi ei ole selline jäätmete ülejääk paratamatu tõsiasi. Looduslikku aineringluse printsiipi oleks võimalik rakendada ka tööstuses. Selge näite selle kohta toob Colin Woodward oma artiklis “Taanlaste roheline masinavärk. Taani on maailmas suurim tööstusjäätmete taaskasutaja” (pühapäev, 3. märts 2002 ajakirjas San Francisco Chronicle). Woodward tutvustab, kuidas ettevõtted Taani tööstuslinnas Kalundborgis on pea kaks aastakümmet nii tegutsenud, et ühe ettevõtte jäätmed on teisele ettevõttele tooraineks. Kõik firmad on ise selles protsessis üheaegselt raha säästnud ning saastetaset vähendanud. Samas ei mõista kohalikud töösturid, miks muu maailm ei ole veel seda teed läinud. Kõik sai alguse kahekümne aasta tagusest veepuudusest, mis ähvardas kohalikke tööstusi. Arutluste tulemusena ei lahendatud mitte ainult veepuuduse probleem, vaid pandi alus ka revolutsioonilistele muutustele tööstuse planeerimises ja juhtimises.
Kalundborgi kivisöel baseeruva elektrijaama jääksoojus kütab kalafarme ning enamusi piirkonna kodusid ja ärisid. Elektri tootmisel üle jääv aur suunatakse torude kaudu nafta rafineerimistehasesse ning biotehnoloogia firmasse. Elektrijaama korstna õhupuhastid muudavad vääveldioksiidi kipsiks, mis müüakse edasi kipsplaate valmistavale tehasele. Seal kasutatakse energiana rafineerimistehasest tulevat gaasi.
Elektrijaam kasutab rafineerimistehase heitvett oma õhupuhastite töös. Maakonna heitvee puhastusjaama jääkmuda müüakse mullapuhastusfirmale, mis kasutab seda saastet sööva bakteri kasvatamisel. Viimane puhastab igalt poolt Taanist kokku veetud saastatud mulda. Elektrijaama lendtuhk müüakse tsemenditehasele või firmale, mis eraldab väärtuslikke metalle jäätmetest.
Mitmed ettevõtted on raha säästnud samal ajal, kui nad on vähendanud saastet ning vee-, energia- ja muude resursside tarbimist. Investeerides 75 miljonit dollarit sellesse “tööstuslikku sümbioosi”, säästavad ettevõtted tegevuskulude pealt ühiselt umbes 15 miljonit dollarit aastas. Jäätmetega kauplemine muudab ettevõtted edukamaks ja konkurentsivõimelisemaks. See on eelkõige hoiaku küsimus ning tahe usaldada oma partnereid ja olla koostöölaldis.
Kalundborgi näide on inspireerinud tööstusliku ökoloogia alal tegutsevaid teadlasi. See valdkond otsib võimalusi, kuidas muuta tööstuslike süsteemide toimimine sarnaseks looduslikele ökosüsteemidele, kus ühe organismi jäätmed on toiduks teisele organismile.
Evelin Urbel ajakirja “San Fransisco Chronicle” põhjal
Loodusturism on arenev valdkond taluturismis, kuid see toob kaasa hulgaliselt probleeme. Sageli ei tunta oma talu ümbruse loodust – ei tunnetata looduse vahendamisel tegelikke võimalusi. Ei osata tutvustada talu ümbruses tavalisemaidki taime- ja loomaliike. Vähe on tehtud poollooduslike koosluste taastamiseks ja hooldamiseks, et nii suurendada oma talu atraktiivsust ja anda asjatundjatele võimalusi tutvuda sealse rikkaliku elustikuga. Teadmatusest tingitult võib loodusele teha korvamatut kahju: hävitada loodusharuldusi, ületada looduse koormustaluvuse piire.
Meie projekti „Loodushoiu põhimõtete rakendamine taludes loodusturismi arendamisel“ eesmärgiks oli turismitaludes loodushariduse taseme tõstmine. Turismitalunike kaasamine looduse mitmekesisuse tundmaõppimisse ja selle kaudu jätkusuutliku tegevuse arendamine. Sihtgrupi moodustasid turismitalunikud, kes olid ise huvitatud endi loodushariduse taseme tõstmisest.
Projekti olid kaasatud koostööpartneritena Eesti Maaturism, Saaremaa Omavalitsuste Liit, Eurohouse, Viidumäe Looduskaitseala Administratsioon ja Saaremaa Linnuklubi.
Projekti käigus pandi erilist rõhku looduse tutvustamisele: õppepäevadel tutvuti erinevate taime-, looma-, linnu- ja seeneliikidega Saaremaa Ökoloogiliste Matkade, Viidumäe Looduskaitseala ja Saaremaa Linnuklubi spetsialistide juhendamisel. Selgitati liikide iseloomulikke tunnuseid, kaitstavate liikide puhul nende kaitsmise põhjusi. Õppepäevadel selgitati ka Linnudirektiivi ja Loodusdirektiivi nõudeid ning Natura 2000 võrgustiku moodustamise põhimõtteid. Erilist tähelepanu pöörati hilissügisese looduse õpetamisele nähes siin võimalust selgitada turismitalunikele nii turismihooaja pikendamise võimalusi kui ka põhimõtet – loodus pakub igal aastaajal külastajale palju elamusi ja uusi teadmisi. On loomulik, et talu, kelle eesmärgiks on loodusturism, on seda kõigis oma tegemistes ja seega vajab ka sellealast koolitust. Loodusturismitalus peaks külastaja nägema säästvat ressursside kasutust kõiges – vee kasutuses, jäätmekäitluse korraldamises, energiat kokkuhoidvas majandamises. Keskkonnakaitsealasel õppepäeval selgitasid Saaremaa Keskkonnateenistuse spetsialistid Meelis Albert ja Lia Tammeraid veekaitse ja –kasutamise ning jäätmekäitluse korraldamise keskkonnakaitselisi nõudeid ning ressursside säästva kasutamise põhimõtteid. Aktsiaseltside „Monoliit“ ja „Prügimees“ juhid Jaak Reinmets ning Riivo Asuja tutvustasid erinevaid heitveepuhasteid ja jäätmekäitluse praktilist korraldamist eesmärgiga leida sobivaid võimalusi turismitaludele .
Projekti läbiviimisel pöörasime erilist tähelepanu looduse, kultuuripärandi ja traditsioonilise elulaadi koosmõju väärtustamisele. See põhimõte on aluseks võetud loodusturismitalude kriteeriumide koostamisel. Oma õppepäevadel arutasime kohtadel reaalseid võimalusi. Pidasime vajalikuks korraldada praktilise kallakuga õppepäevi poollooduslike koosluste taastamisest ja hooldamisest. Ühe sobiva koha leidsime Tumalas Pendu talu maadel. Taastatav puisniit asub Orissaare asula lähedal suure maantee ääres ja on seega hästi vaadeldav, atraktiivne ning kõigile külastamiseks kättesaadav. Õppepäeval juhendasid osavõtjaid Saaremaa Keskkonnateenistusest Veiko Maripuu ja Viidumäe Looduskaitsealalt Mari Reitalu. Räägiti sellest, mis on poollooduslikud kooslused, milleks nad on olulised ja miks viimasel ajal on nende hooldamisele nii suurt tähelepanu pööratud. Praktilises töös raiuti ära selleaastane võsa (talvel olid omanikud suurema võsaraie juba ära teinud) ning pärast vastavat arutelu ka need puud ja põõsad, mis tundusid olevat puisniidule mitte iseloomulikud. Lepiti kokku ka selles osas, mis tuleks veel välja raiuda eeloleval talvel. Ühtlasi tehti ka alale taimestiku üldanalüüs, et jälgida hilisemalt puisniidu taastumise protsessi. Teises kohas, Loode tammikus, said oma kätt proovida ja teadmisi täiendada need, kes ei saanud osa võtta esimesest tööpäevast.
Turismitalunike loodushariduse taseme tõstmiseks ja selleks, et nende külalistel oleks võimalik ise paremini loodust tundma õppida ja seda enda jaoks väärtustada, anti projekti käigus välja kolm voldikut eesti ja inglise keeles. „40 Saaremaa seent“ – koostaja, fotod ja kujundus Vello Liiv. “Saaremaa käpalised“ – koostaja Mari Reitalu, fotod Fred Jüssi, joonised ja kujundus Triin Reitalu. “Rannalinnud“ – tekst ja kujundus Veljo Volke, joonistused Terje Volke.
Sageli reklaamitakse loodusturismiteenuse pakkujana ennast juba siis, kui omatakse asupaika looduses ning garanteeritakse majutus ja toitlustus. Kuid see võib kaasa tuua rahulolematuse, sest ei saada oma huvidele vastavat teavet ja ei kohata loodushoidlikku suhtumist. Et turismiteenuste pakkujate seast eristada loodusturismiteenuse pakkujaid ja tagada loodushoiu põhimõtetest kinni pidamine, on vajalik teatud nõuete täitmine. Meie oma projektis nimetasime neid loodusturismitalu kriteeriumideks. Kõigepealt määratlesime et loodusturismitalu on kohalik loodushariduskeskus loodusest huvitatutele. Pidasime loomulikuks, et loodusturismitalu kriteeriumid tulenevad heade põllumajanduse ja metsamajanduse tavade ja säästva turismi põhimõtetest, väärtustades paikkonna loodust, kultuuripärandit, traditsioonilist elulaadi ning säästvat majandamisviisi.
Edasi järgnesid konkreetsed kriteeriumid, milliseid hinnatakse viie palli süsteemis:
I kirjeldatud, tähistatud ja turvatud loodusraja olemasolu, kus külastaja saaks eksimist kartmata ning ennast ja loodust ohustamata liikuda ja mille kohta on piisavalt infomaterjali.
II loodusressursse säästev majandamine.
III paikkonna traditsioonide järgimine. Siia kuulub ka poollooduslike koosluste taastamine ja hooldamine. IV vastava kirjanduse olemasolu
V kodukorra eeskirjade olemasolu.
Eraldi olid ära nimetatud ka loodusturismitalu iseloomustavad teenused. Loodusturismitalu kriteeriumide välja töötamiseks toimusid ümarlauad, nii väiksemaid kui ka suuremaid, ja töörühma koosolekud. Aktiivsed osalejad olid turismitalunikud ise, kuid ka ametnikud omavalitsuste liidust, omavalitsustest, turismiinfopunktist, turismifirmadest, teistest mittetulundusühingutest.
Projekti läbiviija oli mittetulundusühing Saaremaa Ökoloogilised Matkad. Projekti juhtis Elvi Viira koos tegevjuhi Tiina Ojala ja spetsialisti Terje Volkega. Projekti finatseeris REC Estonia. Loodusturismitalu kriteeriumide välja töötamine, eriti kriteeriumide hindamise määratlemine jätkub projekti „Loodusturismi säästev arendamine„ käigus koos Turu Ülikooliga. Koostöös Eesti Maaturismiga loodame jõuda reaalsete tulemusteni ja hakata neid kriteeriume ellu rakendama.
Elvi Viira, Saaremaa Ökoloogilised Matkad
Sellise kurva skooriga lõppes märtsikuine REC Estonia projektinõukogu töö. Nõuetekohaseid taotlusi laekus kohalike keskkonnaprojektide võistlusele kokku 32 kogusummas ligi 60 000 eurole, paraku oli REC-i kaukas seekord vaid 5260 eurot Soome Keskkonnaministeeriumilt.
Natuke leevendas rahajagajate kurbust see, et erilist leidlikkust või innovatiivsust projektikirjutajad üles polnud näidanud: ikka needsamad looduse õpperajad ja talgupäevad ja voldikud, mis korduvad konkursist konkurssi. Kõige enam oli selles mõttes ehk kahju kõrvale heita Paldiski Rahvaõpistu Seltsi militaarmaastiku õpperaja ideed, mis tundus enamikust teistest hoopis värskemana. Selles, et paldisklaste projekt kohe esimeses voorus sõelalt pudenes, oli eelkõige süüdi taotluse probleemsevõitu vormistus. Igatahes soovitas nõukogu ebaõnnestumisest mitte julgust kaotada, vaid püüda järgmisel korral arusaadavam ja asjakohasem taotlus kirjutada.
Üldse heideti kohe esimeses ringis kõrvale 21 projekti. Mõnelgi juhul võisime pead vangutades konstateerida, et taotlus on saadetud ilmselt valesse kohta, mõne teise puhul näis kavandatav rahakulutus liiga kergemeelselt lennukas, kohati panid muretsema küsitud ülemäära suured tööta-susoovid. Just eelkõige viimastest tingituna otsustas nõukogu edaspidi finantstingimusi täpsustada: et poleks näiteks vaja mõtiskleda teemal, mis on siis õigupoolest töötasu ja konsultatsioonitasu erinevus.
Teises voorus tuli rahasaamise lootusega hüvasti jätta veel neljal projektil, mis priskema rahakoti korral kõik kindlasti toetust leidnuks. Ja viimane otsustamine oli ehk kõige raskem ning vist ühegi projekti puhul polnud nõukogu lausa 100-protsendiliselt üksmeelne. Nii MTÜ Timuri tublidele teeservapuhastajatele, Leisi valla loodusraja kujundajaile kui ka lastelaagrit korraldada kavatsevaile Saaremaa rohelistele jäi vaid üle soovida, et ehk õnnestub kavandatu ka REC-i toetuseta ellu viia.
Neljast seekord võidumeheks jäänud projektist sai küsitud täissumma - see oli muide ka kõige tagasihoidlikum taotlus! - Vapramäe-Vellavere-Vitipalu sihtasutus, mis saab 456 eurot nelja õppematka korraldamiseks. Projektijuht Triinu Pertels kutsub kolmel korral matkama peresid, sügisel korraldatakse aga suur õppematk ümbruskonna lasteaia- ja algklassilastele.
Üks toetus läheb Läänemaale, Metskülla. Sealne kultuuriühing (projektijuht Marje Loide) tahab korraldada talgulaagreid Metsküla matkaraja ehitamiseks ja tähistamiseks. 1390-euroliselt taotlusest rahuldati 1000 ja kästi kärpida REC finantstingimustega vastuollu minevat palgaosa.
Soovitust mõnevõrra napimate vahenditega tuleb toime tulla ka Tuhala looduskeskusel (projektijuht Ants Talioja) – 2858 eurost saadi 2000. Aga plaanid on head: korda tahetakse teha ülipopulaarse Tuhala maastikukaitseala matjaraja ammugi hävinenud tähistus. Kui arvestada paikkonna suurt külastatavust, tundub see lausa hädavajalik.
Perspektiivseks ja oluliseks peeti ka linnuvaatlusplatvormide paigutamist Kihnu väina ümber. Taotleja, sihtasutus Kihnu Väina Merepark (projektijuht Heikki Luhamaa), oli esitanud hästi põhjendatud ja läbianalüüsitud kava, mis saab REC-ilt elluviimiseks 1804 eurot.
Hiliskevadel on järgminegi projektikonkurss, mis kavatsetakse seekord suunata keskkonnahoiu nö. Pruunidele teemadele: jäätmekäitlus ning transpordi ja õhusaaste teema.
Toomas Jüriado,
REC Estonia projektinõukogu liige
Kutsume teid REC Estonia infopäevale, mis toimub 04. aprillil 2002. a kell 12.00, aadressil Rävala 8, Tallinn, II korrusel voldiksaalis.
Infopäeval tutvustame REC Estonia uut toetusprogrammi teemasid: jäätmekäitlus ja õhukvaliteedi parandamine. Kutsutud on esinejad vastavate teemade tutvustamiseks. Ühtlasi oleme palunud praeguses voorus võitnud projektide autoritel oma projekte tutvustada.
Info ja registreerimine telefonil 646 1423 või heidi.kohlman@recestonia.ee