2/2002
   
The Regional Environmental Center for Central and Eastern Europe
 
The Bülletin 
 
Bülletään
Kesk- ja Ida-Euroopa Regionaalne Keskkonnakeskus
   
SISUKORD:

 

Aeg muutuda kriitiliseks

Globaliseerumist suunavd mõjurid muutuvad pidevalt ja seetõttu on raske seda nähtust lõpuni mõista või otsustada kas see on hea või halb. Kesk- ja Ida- Euroopa meedia muudub olukorra veel hägusemaks püüdes globaliseerumist poliitiliste mõistete abil lihtsustada ning väites, et mõõdukad jõud on globaliseerumise poolt ning ekstreemistid vastanduvad neile.
Lähemalt teemaga tutvudes näivad kõik keskkonnast hoolivad inimesed, vaatamata poliitilisele maailmavaatele, globaliseerumisega kaasnevaid ohtusid. Soov neid keskkonnaga seonduvaid ohte ära hoida peaks olema peamiseks faktoriks Kesk- ja Ida- Euroopa keskkonnaliikumise seisukohtade üle otsustamisel.
Paljud sooviksid globaliseerumisest rääkides poliitilisi termineid kasutada. Üheks ilmsemaks globaliseerumise trendiks on suund inimeste valikuvõimalusi vähendades demokraatlike mehhanismide nõrgendamine. Riigi võim väheneb ja riigikeskse maailma asemel leiame end arusaamatus multi-keskses maailmas, kus olulist rolli etendavad rahvusvahelised korporatsioonid ning rahvusvahelised valitsusvälised organisatsioonid. Globaliseerumine muudab üksikisiku haavatavamaks vähendades inimese võimalusi oma elutingimusi kontrollida äratades küsimuse: kes esindab ja kaitseb mind selles uues keerulises maailmas?
Globaliseerumist kritiseeritakse palju kuid kõige enam siiski selle mõju majandusele. Vabakaubandus ja vaba turg näivad eksisteerivat vaid arenenud maailma huvides. “Vabad” turud on vabad vaid osadele aga teiste jaoks on need suletud. Maailma majanduse ei arvesta asjaolu, et tööjõud, mis moodustub inimestest ja loodusvarad, mis on osa keskkonnast, ei ole ju tegelikult kaubaartiklid.
Sellise süsteemi tulemusena tekkinud maailma rikkuste konsentratsioon näib ebaõiglane ja ebaloobulik. 1960tel aastatel elas 20% maailma inimestest, kelle kätte oli koondunud suurem osa maailma vara, 30 korda jõukamalt kui kõige vaesem osa maailma rahvastikust, mis moodustas samuti 20%. 1997. aastal oli vahe rikkaima ja vaseima viiendiku vahel 74- kordne ning see tendents jätkub. Tänapäeval kannatab alatoitluse või nälja tõttu 800 miljonit inimest vaatamata sellele, et maailmas toodetud toidu kogusest peaks kõigile jätkuma.
 
Majanduslik võim on käest läinud
Majanduse võim väljub järjest enam riikide ja kodanike kontrolli alt. Rohkem kui pooli maailma sajast suurimast majandusest kontrollivad korporatsioonid, mida juhitakse ebademokraatlikult tsentraalse plaanimajanduse põhimõtetel. Kesk- ja Ida- Euroopa riikide kodanikel on veel valusalt meeles tsentraalse plaanimajanduse halvad küljed. Korporatsioonid omavad veelgi halvemat ülevaadet kui endised valitsused ning nende ainsaks eesmärgiks on kasumi teenimine. Korporatsioonid kontrollivad kahte kolmandikku kogu maailma kaubandusest ja 80% välisinvesteeringutest. Samal ajal moodustavad nende töötajad vaid 3% maailma tööjõust. Pole ime, et globaliseerumise vastased jõud soovivad maailma majanduse kontrollimiseks midagi ette võtta.
Globaliseerumise keskkonnavanulikkus seisneb selles, et praegu toimiv majandussüsteem soodustab loodusvarade üha intensiivsemat kasutamist, ebaratsionaalseid kaubaveoteid ja keskkonnareostus, mis kõik ohustavad planeedi ökosüsteeme ja lõppkokkuvõttes elu planeedil. Piirideta kasvu üritamine piiritletud süsteemis on võrdne enesetapuga. Lõpptulemusena ei kannata mitte ainult vaesed vaid kõik planeedi elusolendid kontrollimatu kasvu tagajärgede tõttu. Hea näide sellisest arengust on inimese poolt põhjustatud kliima muutumine.
Kesk- ja Ida- Euroopa riikides kujutab ajakirjandus globaliseerumise vastaseid, kes muretsevad keskkonna ja inimeste pärast, äärmuslike vasakpoolsetena. Neid, kes näevad maailma kogukondade lähenemise sotsiaalseid eeliseid ja kes räägivad enam globaliseerunud korporatiivse majanduse poolt määratletakse vastavalt kas mõõdukalt vasakpoolsete või parempoolsetena. Neid, kes vastandduvad rahvaheliste organisatsioonide/korporatsioonide tegutsemisele oma riigis kujutatakse tavaliselt paremäärmuslastena. Niisugune rühmitamine poliitiliste terminite abil näitab globaliseerumisvastaseid kas vasak- või paremäärmuslastena, aga see lihtsustamine on eksitav.
 
Globaliseerumine on enam kui poliitika
 
Keskkonnaorganisatsioonide kriitika globaliseerumisele põhineb moraalsetel kaalutlustel, mis ületavad sotsiaalseid ja poliitilisi mõõtmeid. See põhineb vajadusel säilitada Maa elu alalhoidvaid süsteeme, millest sõltub ka inimeste elu. Selles osal oi Petre Kellyl, Saksamaa Rohelise Partei asutajaliikmel, õigus: ”Keskkonnaaktivistid pole ei vasakpoolsed ega parempoolsed, nad on kõige kohal. Keskkonnaaktivistide kriitika ja pakutud lahendused on poliitiliselt neutraalne –säästev areng vastavalt 1987. aasta Bruntlandi kokkuleppele.” Kesk- ja Ida-Euroopa ajakirjandus ei näe tihti erinevust vasakäärmuslaste eesmärkidel ja mõõdukamate keskkonnaaktivistide soovil vähendada jäätmeteket ning toetada säästvat arengut.
Globaliseerumisest rääkides pole Kesk- ja Ida- Euroopa positsioon päris selge. Vaidlused globaliseerumise üle on vastandanud lõunat põhjale: põhjapoolkera inimesed elavad lõunapoolkera arvel. Kesk- ja Ida- Euroopa riigid ning Nõukogude Liidu koosseisust eraldunud riigid puuduvad sellelt kaardilt ning kogu piirkond ise on väga ebaühlane. Globaliseerumise mõttes jääb enamus nimetatud riike kusagile vahepeale.
Tõenäoliselt hakatakse Kesk- ja Ida- Euroopas globaliseerumist rohkem kriitiseerima, kui inimestele saavad enam selgeks selle nähtuse negatiivsed mõjud nende kodukohale. Kuid pole kindel, et kriitika suudab ületada jõulisi globaliseerumise pooldajaid. 

Jozsef Feiler, CEE Bankwatch Network
Tõlgitud ajakirjast The Bulletin, detsember 2001


 

 

[Tagasi algusesse]

 

 

Leebem globaliseerumine


Londoni Majanduskooli proffessor, doktor Leslie Sklair, kes on põhjalikult uurinud globaliseerumist ja massimeediat, väidab oma peatselt ilmuvas raamatus “Globalisation, Capitalism and its Alternatives”, säästev areng ja inimõiguste kaitsmine on võimalikud ka globaalses süsteemis. Intervjuu dr. Sklairiga tegi Pavel Antonov, ajakirja The Bulletin toimetaja 2001. aasta oktoobris.
 
 
Kas globaliseerumist on võimalik vältida?
Minu arvates on globaliseerumine pöördumatu. Me pöördu tagasi sellesse aega, mis oli enne elektroonilist meediat. Massimeedia pakub nii palju tõelist naudingut, rõõmu ja informatsiooni, see avardab nii paljude inimeste kultuurilisi võimalusi ning see on juba ammu ületanud punkti, kus pole enam reaalne et inimesed sellest loobuksid. Samuti pole me valmis pöörduma tagasi aega, kus riik kontrollib igaühe elu täielikult. Aga teisest küljest on globaliseerumisel palju erinevaid vorme… Oma uues raamatus väidan ma, et kapitalistlikule globaliseerumisele on olemas tõeliselt elujõuline ja pikaajaline alternatiiv. See lähtub väitest, et kapitalistlik organisatsioon iseenesest pole pikaajaliselt elujõuline peamiselt kahel põhjusel: klasside polarisatsioon ja ökoloogiline jätkusuutlikkus.
 
Millst alternatiivi soovitate kapitalistliku globaliseerumise asemele?
 
Alternatiiv põhineb inimõiguste globaliseerimisel. Praegu lähtutakse inimõiguse kaitsmisel, eriti kui see toimub ametlikult Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni kaudu, tsiviil ja poliitilistest õigustest: kedagi ei tohi piinata, kõigil on õigus osaleda poliitikas, vabades valimistes, kõigil on õigus asutada poliitilisi parteisid jne. Minu analüüs näitab, et see on kaunis võrdväärne kapitalistliku globaliseerumisega. Aga on veel osa inimõigusi, mis on toodud ÜRO inimõiguste deklaratsioonis, kuid mis puuduvad paljudes, kui mitte enamuses teistes ÜRO ja riikide konventsioonides ja hartades. Selle osa moodustavad majandus- ja sotsiaalõigused. Igaühe õigus teatud elustandardile. Ka see on inimõiguste rikkumine, kui lapsed lähevad näljaselt magama, kui inimesed surevad nälga või kui inimestelt on võetud võimalus kooliharidust või meditsiinilist abi saada. Need rikkumised on võrdsed sellega, kui inimestel keelatakse valimistel osaleda.
 
Kas siin hulgas on ka keskkonda puudutavad õigused?
Minu arvates küll kuigi keskkonnaõiguste liikumine on alles lapsekingades. Ma ütleksin, et õigus tervislikule elukeskkonnale on peamine sotsiaalne õigus. See on sotsiaalne õigus, kuna see ei piirdu üksikisikutega. Globaalse kogukonna õigus muuta globaalse kogukonna elu paremaks ja kaitsta seda.Need majanduslikud ja sotsiaalsed õigused, kaasaarvatud õigus puhtale keskkonnale, on otseseks väljakutseks praegu toimivale kapitalistlikule globaliseerumisele. Võtame ühe lihtsa näite: me kõik arvame, et meil on õigus omada autot eeldusel, et selleks piisavalt raha. Ükskõik millist valitsust, kes keelustaks autokasutamise, süüdistaksime me inimõiguste rikkumises.
 
Kuidas on võimalik suunata globaliseerumist nii, et see lahendaks keskkonnaprobleeme jätkusuutlikult?
 
Mulle tundub, et gobaliseerumise vastasel liikumisel on oht eitada globaliseerumist üleüldse. Niimoodi eitavad nad ka palju sellist, mis on tavalistele inimestele palju vabadust juurde andnud: näiteks juurdepääs massimeediale, millest suurem osa on väga vajalik. Üldiselt võib massimeediat kasulikuks pidada ja massimeedia algusaegadel peeti seda Kolmandas Maailmas enamsti haridse ja rahvavalgustuse vahendiks. Aga muidugi on valitseb suurt osa massimeediast tarbijalik ideoloogia. Praegu sõltub massimeedia täielikult ärisektorilt saadavast reklaamikasumist. Seega arvan ma, et tarbijalik ideoloogia on võtmeks ökoloogilise jätkusuutlikkuse probleemile. On ju kaunis selge, et kui terve maailm tarbiks Esimese Maailma tasemel, poleks elu sellel planeedil jätkusuutlik. Meie sajandi üks suurimaid väljakutseid on leida viis elustandardi tõstmiseks ja ma räägin elukvaliteedist, mitte võimest enam tarbida. Sellepärast arvan ma, et majanduslike ja sotsiaalsete õiguste globaliseerimine annaks olulise tõuke ökoloogilise jätkusuutlikuse probleemide lehendamisel. Asetades enam rõhku elukvaliteedile ja vähem tähelepanu tarbitud kaupade hulgale, saavutame me parema tuleviku.

[Tagasi algusesse]

 

 

Eesti noorte taanlaste silme läbi

Mullu kohtusid RECi, DANCEE ja Taani Haridusministeeriumi toetusel Tartu Tamme Gümnaasiumi ja Sønderborgi Amtsgümnaasiumi (Taani) õpilased.
Vastastikuste külastuste käigus jätkati keskkonna-alase koostöö, infovahetuse ja õpilasvahetuse traditsioone Taani sõpruskooliga. Toimusid ühised välitööd (vee kvaliteedi uuringud), seminarid Euroopa Liidu, säästva arengu ja loodusliku mitmekesisuse teemadel. Mõlemal maal külastati õppetunde koolis ja tutvuti riikide koolisüsteemiga. Peremajutus lisas lähema kultuurivahetuse ning rahvuslike traditsioonidega tutvumise võimaluse. Osapooled jäid väga rahule ning koostöö jätkub uue hooga. Oma külaskäigust koostasid õpilased kirjalikud ettekanded.
 
Järgnevalt on toodud katkendeid kahe taani noore - Andrea Bruhn Bove ja Michael Alnor – muljetest.
Andrea rääkis, et Eestisse tulles võttis ta kaasa hulgaliselt ootusi ning eelarvamusi. Üks suurimaid eelarvamusi – üldmulje Eestist - osutus hiljem liialdatuks. Enne sõitu arvas ta, et Eestit võib üldiselt iseloomustada sõnaga hall. Eestiga seostusid pildid arenemata linnadest, vaesest elanikkonnast, kellele lääneriigid on ideaaliks. Kuigi osa sellest osutus tõeks, jäi Eestist üldiselt uhke maa mulje.
Tartu jättis Andreale väga hea mulje – kenad rohelised pargid mitmel pool, tänavad olid täis elu kuid samal ajal ka turvalised, isegi pimedas. Inimesed ei olnud sugugi nii vaesed nagu ta esialgselt arvas. Mood oli mõneti erinev, tihti glamuursem kui Taanis, kuid siiski mitte radikaalselt erinev. Ja mis kõige tähtsam: noored inimesed näisid huvitatud olevat oma riigi tulevikust, keskkonnast, probleemidest vähemustega ja poliitikast üldiselt.
 
Michael tõi kõige markantsema üritusena välja külastuse Riigikogusse, mis tõi selgelt välja Eestisisesed sotsiaalsed erinevused. Riigikogu ümbruses seisvad autod olid kõik uued ja kallid, sellised, mida isegi paljud taanlased ei saaks endale lubada, hooned olid värskelt remonditud. Kui aga jalutada mujal Tallinna tänavatel, siis võis näha vanemaid autosid ja lagunevaid hooneid. Samuti oli Riigikogu hoone seest väga uhke ja kallihinnaline. Riigikogus lõhnas kõik raha järele ning erines sellest, mida nad nägid Tartus. Paljudel peredel, kus nad elasid, polnud isegi vannitubasid ning Riigikogu tualett oli suurem kui majad, kus taanlased Tartus peatusid.

[Tagasi algusesse]

 

 

Eesti ja Euroopa Liit


Transpordisektori negatiivsed mõjud keskkonnale ning liikmesriikide majandus- ja sotsiaalsele seisundile on tõusnud viimase viie aasta jooksul Euroopa Liidu institutsioonide päevakorda. Põhiliste lahendustena nendele probleemidele nähakse keskkonnapoliitika integreerimist transpordisektorisse, majanduse kasvu ja transpordimahtude kasvu vahelise seose lahutamist, maantee- ja õhutranspordilt keskkonnasõbralikematele transpordiliikidele üleminekut ja transpordi väliskulude sisestamist.
 
Miks on Euroopa Liit hakanud oma transpordi- ja keskkonnapoliitikat muutma?
Vaatamata tehnoloogilistele uuendustele kulutab transpordisektor rohkem energiat ja taastumatuid ressursse kui kunagi varem, transpordisektorist pärit kasvuhoonegaaside emissioonide pidev kasv võib olla üks peamisi takistusi, miks Euroopa riigid ei suuda täita Kyoto protokolliga antud lubadusi. Põhjused, miks Euroopas on hakatud rääkima säästvast transpordist, on lisaks sotsiaalsetele ja keskkonnaprobleemidele ka puht majanduslikud. Transpordi hinnas mittekajastuvad väliskulud (keskkonna-, tervise- ja ummikukulud) ulatuvad erinevate analüüside põhjal 700 miljardi euroni aastas, moodustades keskmiselt ca 7% Euroopa Liidu riikide SKT-st. 92% nendest transpordi enda hinnas mittekajastuvatest kuludest langeb maanteetranspordile. Need sajad miljardid on sisuliselt varjatud subsiidium autovedudele ja sõiduautoliiklusele. Üha rohkem jõutakse transpordiökonoomilistes uuringutes järeldusele, et igasugune infrastruktuuri ehitamine ei pruugi automaatselt olla piirkonnale kasulik, mitte ainult selle negatiivsete keskkonnamõjude vaid ka negatiivsete sotsiaalsete ja majanduslike mõjude tõttu.
 
Mida uut on EL transpordipoliitikas?
Keskkonnapoliitika integreerimine transpordisektorisse
Transpordipoliitika ja keskkonnakaitse integreerimine on teema, mida on Euroopa Liidus minis-trite tasemel käsitletud alates nn Cardiffi protsessi käivitumisest aastal 1998. Cardiffi protsess seadis eesmärgiks EL keskkonnaaspektide integreerimise valdkondlikesse poliitikatesse. Põllumajandus, energia ja transport valiti nö esimese laine valdkondadeks ning liikmesriikidelt nõuti nende valdkondlike integreerimisstrateegiate välja töötamist. See tähendab, et keskkonnaküsimused ei ole enam üksnes keskkonnapoliitika mure, vaid valdkondlike otsuste tegemisel tuleb arvestada säästva arengu põhimõtetega ja keskkonnaprobleeme ennetada.
TERM
Integreerimisstrateegia üks olulisemaid osi on Euroopa Keskkonnakaitseagentuuri poolt välja töötatud TERM (Transport and Environment Reporting Mechanism) metoodika, mis on mõeldud EL liikmesriikide transpordipoliitika ja selle keskkonnamõju süstemaatiliseks analüüsimiseks transpordi- ja keskkonnapoliitika indikaatorite abil. 2000. ja 2001. aastal ilmunud TERMi aruande põhiosa koosneb seitsmest indikaatorist, mis hõlmavad järgnevaid valdkondi:
- transpordi ressursitarbimise (k.a. maa kasutamine) ja saastekoguste vähendamine
- transpordinõudluse ohjamine (Transport Demand Management)
- ruumilise planeerimise ja transpordiplaneerimise integreerimine
- säästva transpordiinfrastruktuuri eelisarendamine
- transpordisektori väliskulude sisestamine (internalization of external costs)
- uute tehnoloogiate rakendamine keskkonnamõju vähendamiseks
- avalikkuse kaasamine ja teadlikkuse tõstmine
 
Esimeses, TERM 2000, raportis võetakse transpordi keskkonnanäitajad kokku järgnevalt: liiklusmahtude pidev kasv ja sõiduautode keskmise kaalu ja võimsuse suurenemine on ära nullinud uute tehnoloogiate (nagu katalüsaator ja puhtamad kütused) abil tehtud edusammud transpordi energiakulu ja heitmete vähendamisel. Eriti teeb muret transpordisektori peamise kasvuhoonegaasi — süsihappegaasi - heitmete kasv ja fakt, et iga päev kaob 10 ha looduslikke maastikke uue tee-ehituse alla. Transpordi investeerimis- ja hinnakujunduspoliitika abil ei ole suudetud transspordi väliskulusid sisestada, soosides raudtee, ühistranspordi ja kergliikluse arendamise ja kasutamise asemel ikka veel maanteeliiklust ja sõiduautode kasutamist. Vahemaa, mida tuleb keskmisel eurooplasel tööle sõitmiseks läbida on 20 aasta jooksul kasvanud 10-lt km 14-le km-le.
 
TERMis järeldatakse, et säästva transpordi põhimõtete rakendamine on väga visa juurduma, mistõttu ei ole transpordi keskkonnaprobleemide lahendamises tõsiseid edusamme tehtud.
 
Majanduse kasvu ja transpordimahtude kasvu vahelise seose lahutamine
Majanduse kasvu ja transpordimahtude kasvu vahelise seose lahutamine (decoupling) kerkis kõrgele EL ametlikku päevakorda 2001. aasta suvel Göteborgi tippkohtumisel ja 2001. aasta septembris vastu võetud EL uue ühtse transpordipoliitika – Common Transport Policy (CTP) jõustumisega. Selleks on EL lubanud hakata toetama transpordinõudluse ohjamist, üleminekut maantee- ja õhutranspordilt keskkonnasõbralikumatele transpordiliikidele, Üle-Euroopaliste transpordivõrkude (TEN) arendamiskontseptsiooni uuendamist (revision of TEN guidelines) nii et uue infrastruktuuri arendamisel antaks eelis raudteede, veeteede, ühistranspordi ja intermodaalse transpordi arengule ning väliskulude sisestamise raamdirektiivi vastuvõtmist aastaks 2004.
 
EL transpordipoliitilistes dokumentides tõdetakse, et sellise transpordisüsteemi saavutamiseks, millel on oluliselt väiksemad väliskulud, mis on nii keskkonna- kui inimsõbralik, ei piisa ainult paari maksu kehtestamisest, kiiruspiirangutest või ühistranspordi sõidusoodustustest vaid korraga tuleb kasutada võimalikult erinevaid meetmeid. Lahendused ei peitu ainult transpordi korraldamises vaid ka majanduspoliitikas, terviklikumas ruumilises planeerimises ja sellises maakasutuses, mis inimeste ja kaupade liikumisvajadust ja autost sõltuvust ei suurenda. Kuna raudtee- ja laevavedude ning ühistranspordi väliskulud on mitmeid kordi väiksemad kui maanteetranspordil, siis on 90-ndatel aastatel hakatud EL riikides jälle rohkem investeerima raudtee- ja intermodaalsete ühenduste parandamisesse.
 
Eesti transpordi arengusuunad ja Euroopa Liidule lähenemine
Vaadeldes Eesti viimase kümne aasta transpordi arengusuundi TERM indikaatorite abil on eestlased oma autostumisehooga, reisirongiliikluse hääbumise, ühistranspordi alafinantseerimise ja kasvava pendelliikumisega säästvast transpordist järjest kaugemal. Praegune avaliku sektori investeerimispoliitika transpordi alal näitab veel selgelt maanteede ja autokesksete lahenduste eelisarendamist. Kuigi EL rõhutab, et laienemise käigus tuleb lähtuda just säästvat transpordipoliitikast, on Euroopa Komisjoni poolt kandidaatriikide suunas teostatav transpordipoliitika (näiteks nn TINA võrgustik ja ISPA rahastamisskeemid ei toeta ühistranspordi arendamist ja transpordinõudluse ohjamist) paljuski vastuolus eelpool mainitud EL uuema transpordipoliitikaga.
 
Lisamaterjale säästva transpordi ja Euroopa Liidu transpordipoliitika kohta:
§ Valitsusvälised allikad
www.agenda21.ee transport
www.roheline.ee tegevus transpordi töörühm
- Transport, infrastruktuur ja majandus – Miks uued maanteed võivad kahjustada majandust, kohalikku tööhõivet ning olla kahjulikud Euroopa maksumaksjale (Jobs or Roads kampaania taustmaterjalid)
- EL transpordipoliitika koolitusmaterjalid
www.roheline.ee/books/keskkonnajuht_12000.htm
www.t-e.nu European Federation for Transport and Environment
www.vtpi.org Victoria Transport Policy Institute
 
§ Valitsusallikad
europa.eu.int Euroopa Liidu lehed
eea.eu.int European Environmental Agency
EV Teede- ja Sideministeerium
 

Mari Jüssi, Eesti Roheline Liikumine


 
 [Tagasi algusesse]

 

 

Training for Young Environment Leaders 2002

Supported by The Ministry of Housing, Physical Planning and the Environment of The Netherlands, and the Coca Cola Foundation

Are you an active member of an environmental NGO? Are you looking to study in a multi-cultural atmosphere? Then maybe the Training for Young Environmental Leaders is for you!

In order to improve the capacity and skills of young environmentalists from Central and Eastern Europe (CEE) and the Newly Independent States (NIS), and their NGOs to deal with organisational and management problems the Regional Environmental Center for Central and Eastern Europe (REC) established the Training for Young Environmental Leaders. The program is designed to develop:
- Management capabilities;
- Abilities to overcome cultural and national differences through intensive work in a multicultural environment;
- Knowledge of new approaches to environmental problems (e.g., use of modern information technologies, or market based solutions);
- Training skills.
Participants follow a four-week program of integrated and interactive workshops which address the particular needs of the region and its younger NGO members, with training in fields like: NGO and project management, campaign strategy, media-work, communication skills, fundraising, public participation in environmental decision-making, business plans for NGOs, NGOs and civil society, new approaches to solving environmental problems, and much more.
 
The training programme involves interactive group work and individual activities – including hands-on training that produces practical results. The young leaders develop products tailored to their individual needs, such as project proposals and funding strategies, press releases and community action plans.
 
Eligibility
We are seeking participants from a variety of backgrounds and from throughout CEE, NIS and other countries. They should be between 20 and 30 years old, show a strong commitment to improving the environmental situation in the CEE region, be active in an environmental NGO, have citizenship in one of the participating countries, and speak and write English well. Participants spend four weeks at the REC Head Office in Szentendre, Hungary. The REC will cover all costs related to travel, food, training fees and accommodation for the CEE and NIS participants.
 
The REC is inviting participants from:
- CEE: Albania, Bosnia and Herzegovina, Bulgaria, Croatia, Czech Republic, Estonia, Hungary, Latvia, Lithuania, Macedonia, Poland, Romania, Slovakia, Slovenia and Yugoslavia;
- NIS: Armenia, Azerbaijan, Belarus, Georgia, Kazakhstan, Kyrgyzstan, Moldova, Mongolia, Russia, Tajikistan, Turkmenistan, Ukraine and Uzbekistan.
Participants from other countries (in particular Turkey, Malta and Cyprus) are also invited but are responsible for covering their own costs and fees.
 
Application content
If you are interested in our program, submit your application in English (email, letter or fax), including the following information and materials:
1. Your motives for applying to this program;
2. Your expectations from the program, i.e., what you hope to achieve;
3. The project you wish to develop for your NGO during the training period;
4. The session(s) to which you are applying (we encourage you to apply for more than one period);
5. A letter of support from the Director/Chairperson of your NGO, explaining the reasons for recommending you for the training and how the NGO will benefit; and
6. Your curriculum vitae (CV) in English, containing:
- Family name and given names
- Full mailing address (the permanent address should also be specified if different from the mailing address)
- Telephone number (where you can be reached during the day)
- Fax number and e-mail address
- Nationality
- Date and place of birth
- Passport number
- Education and field of specialization
- Work and other relevant experience
- Computer skills
- Knowledge of English and other foreign languages (indicate fair, good or poor)
- Name, address, telephone and fax number of your NGO
- Information about your NGO
- Description of your activities at the NGO
Note: The application must include ALL the items listed above and be submitted by the deadline.
 
Selection process
All applications are screened by the REC to identify potential participants. A brief telephone interview with each candidate is then conducted for the final selection.
 
Schedule for 2002
Training period Application Deadline
August 26 – September 22 July 12, 2002
September 30 – October 27 August 23, 2002
November 11 – December 8 September 23, 2002
 
For more information contact:
Cerasela Stancu, Project Manager, NGO Support and Capacity Building,REC, Ady Endre 9-11, 2000 Szentendre, Hungary
Tel. (36 26) 504000, fax (36 26) 311294
E-mail: cstancu@rec.org

[Tagasi algusesse]